suudab panna. Ja kui ta ennast piirawa imeliku nõiaringi katki on käristanud, siis on tal nii hää meel iseenese, oma jõu üle. See on uus elumagusus, mida ta esimest korda tunneb. Ja imehuwitaw on sääl juures iseennast kui ka oma wastast tähele panna. Mõlemad muutuwat eluraamatuks — kõige huwitawamaks ja õpetlikumaks raamatuks ilmas. Selle raamatu lugemine on raske, nõuab palju õppimist.
Sellele esimesele külaskäigule järgnesiwad teised. Ikka jäiwad noored inimesed üksteisest endisesse kaugusesse, kuigi nad juba ammugi tundsiwad, et nad nii lähedased on. Pikkamisi läks üliõpilane enese katsumises edasi. Sääl juures sai talle selgeks, et need katsed neiule weel palju suuremaks proowituleks saiwad kui temale omale. Ta piinas teda, pani teda tundmuste tungil ja asjata oodata-laskmisega wärisema. Ühel niisugusel silmapilgul juhtus neiu pahem käsi nooremehe peosse. See pidi kui käetark midagi ette kuulutama. Noormees tundis, et neiu käsi jääkülm oli ja tähendas:
„Te käed on külmad.“
Neiu tahtis midagi wastata, huuled liikusiwad, aga sõnad ei ulatanud nooremehe kõrwu, ainult silmad läksiwad kord korralt wäiksemaks, kuni nad pea täitsa kinni wajusiwad.
131
