hullemini. ‚Nii siis,‘ räägib tema, ‚Teie naerate, mina aga mõtlen endi naeru üle järele, otsin eneses tema põhjust.‘ Olete teda ehk juba leidnud? küsin mina. ‚Jah‘, wastab tema, ‚nimelt: ma tahaksin Teid suudleda. Nii wäga tahaksin ma Teid suudleda.‘ Nõnda ütles ta ja jäi oodates minu otsa wahtima, nagu puupost, mitte oimu ei liigutanud ta. Kuid tead, see nägu tahtis naeruga mul hinge seest wõtta. Ja nii tulingi ma naerdes tema juurest ära, kuna tema tõsiselt minu järele ukse kinni tõmbas, laksatades keeras ta tema lukku ja astus kindlal, nagu wihasel sammul eemale: ma kuulsin seda nii selgesti ukse taga seisatades.“
„Ja nüüd oled sa õnnelik?“ küsis üliõpilane. Ta meel läks lahkemaks, süda kergemaks. Ta oli midagi aimates kartnud, see näis aga eksitus olewat.
„Ma olen nii õnnelik!“ wastas neiu. „Mu süda wäriseb, hing tahab kusagile kaugele wälja.“
„Aga milles seisab siis sinu sõnamurdmine?“
„Ah see! Noh, waata, ma olen juba mitu korda nõnda tema juures käinud ja ei ole sinule sellest sõnagi lausunud.“
Karl naeratas.
14
