ja rasw. Mistarwis pean aga mina, keemikus, nende olluste all kannatama? Miks on see kõik nii walus ja waewasünnitaw? Ja ma sõimasin ennast halwaks, rumalaks keemikuseks, kes lihtsatest ollustest wõitu ei saa. Ja teate, ma mõtlesin kaua selle üle järele, kudas see küll nõnda olla wõib. Aga olgu, mõtlesin ma wiimaks, kui ma nendest ollustest wõitu ei saa, siis wõin ma nad ju purkide sees enesega kaasa wõtta ja ette kujutada, et see tema on. On ainult waja neid ollusid ühendada ja kõik on walmis. Aga ma ei tee seda, ma näitan, et ma kiusatusele wastu suudan panna. Ja selle mõtte juures oli mul oma jõust hää meel.“
„Jumalukene, kui hirmsalt Te rääkida wõite!“ hüüdis neiu kohkunult ja waatas küsiwalt nooremehe pääle, kes longus pääga kesk põrandat seisis, oma sõnade üle naeratada püüdis ja siiski uusi pisaraid tagasi suruda ei suutnud, mis pikkamisi nähtawale tuliwad.
„Aga see läks warsti mööda“, sõnas Karl. „Siis tuli midagi uut ja suutuks ootamatalt: ma hakkasin kirjutama, iseenesele hakkasin ma kirjutama, ja salmid tuliwad wälja.“
Ja ilma, et ta küsinud oleks, kas Hilda neid salmisid kuulda tahab wõi mitte, wõttis ta taskuraamatu ja luges säält seest.
121
