Mine sisu juurde

Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/112

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Nii ei wõi ju ometi mitte, Te olete suur ja tugew mees ja nutate kui wäike laps. Ja pisaraid on Teil! Waadake, mu põll on nendest täiesti märg“, räägib neiu nagu imestades ja etteheitwalt. Noormees istub juba endisel paigal sohwa pääl, kuid weel enam on ta kokku, kössi wajunud. Pää on rinnale langenud, liikmed lõdwaks muutunud. Ta tõstab oma märjad silmad naesterahwa poole; nendes helgib praegu usaldus ja sellest on naesterahwal häämeel. Noormees tunneb, et algus juba tehtud on ja nüüd tahaks ta kõik ära öelda, mis rinda rõhub, sest see on ainuke kergendus, mida ta loota wõib. Korraga tuleb tal meelde, et see oligi see „midagi“, mille kohta ta esiteks poolkogemata „eks näe“ oli ütelnud.

Ja imelik, ta tunneb, et tal nüüd enam sõnadest puudu ei tule, kui ta rääkima hakkab. Ta on kaua walu külwanud ja see on kõigeparem seeme, kui sõnad ja mõtted tõusma peawad.

„Teie ütlete, et ma nagu laps olen“, räägib Karl. „Tugewad mehed on sagedasti lapsed, ainult wähe on naisi, kes sellest aru saawad, ja needki mõned tarwitawad seda arusaamist kurjasti: nad teewad mehed hal-


113