„Ma kardan, et Te muidu ära lähete. Kõik on läinud ja nähtawast — jäädawalt.“
„Miks lasksite neid minna? Miks ei hoidnud Teie neid kinni? Teil on ju selleks niipalju jõudu.“
„See’p see ongi, et ma lasksin neid minna. See kurwastabki mind kõige rohkem. Päewad kaowad ja lõdwaks muutuwad käed nende hoidmiseks. Ja ma kardan seda lõtwust ning mida suurem see kartus on, seda kõwemini tahaksin ma pigistada.“
„Ja mina pigistan seda kindlamalt silmad kinni, et ka kõige peenem pisar säält wälja ei pääse.“
„Teie hää, hää, miks nii kurwalt?“
„Teie olete ju täna kurb?“
„Ma olen ikka kurb.“
„Ja naerate?“
„Tõsised inimesed on alati naernud.“
„Siis oleme meie praegu aga wäga wähe tõsised.“
Noormees naeratas. Talle meeldis see ütelus.
„Teil on täitsa õigus“, wastas ta: „sellepärast weel üks kord, weel üks kord — in infinitum… Soo, nõnda. Ja nüüd, kui me tõsised inimesed tahame olla, siis lähme wälja.“
101
