ase jäi küla karjamaa sisse. Wa Mihkel ütel: Kui tahat oma tarre jääda, massa wallale renti. Mia seleti: Krahw kinkse, kost mia toda renti massa. Siss wällä, wii oma tare kohes tahad. Oles krahwigi manu lännu, ta olli aga mõisa ka joba ära müünu, ja wastne härrä es ütle asjast midagi tiidwät. Käesi ma no siss kohtugi wahet, käesi nii mõnegi härrä jutul, kes Rõngu lähiksen om. Seletiwä, et kui krahw kohekile üles om tähendanu, et Räbä tare üten maaga minu om, siss wast mõisa müügi ehk talude müügi kontradin. Käesi siss kohtu wahet, lätsi üte härrä tähega sillakohtusaksa manu. Ei kedägi. Käesi edesi tagasi, seni kui wastse kohtu tulliwa. Es saa noistgi midägi."
Saare Wana peatas. Mina aga seisin mõttes Räbä kaewu ees, mis ikka weel kinni ei ole wajunud, nagu ootaks ka tema, et oma peremehe kord ikka weel tagasi saab.
"Nüüd mia iks mõtle: kui nuu wastse kohtu tulliwa, wiidi kõik paberi ärä Riia liina. Kui nüid saas noid paberit säält wälja otsi. Müügikondratidest jäi iks üits kohtu pääle, ja mia saas tare aseme tagasi."
"Kunas see asi siis oli?"
"Saab iks oma nelikümmend aastat ärä."
Missugune unistus! Nelikümmend aastat ootab ta oma õiguse pääle! Nelikümmend aastat usub ja loodab ta, et krahw teda meeles pidi pidama,
