tema oma asi. Wõis ehk ainult ütelda: küll tobutab piipu. See'p see wist oligi ka puhkamise ajal: piip mattis kõik oma suitsu sisse. Ja Saare Wana oli Saare Wana ja jäigi ikka ainult Saare Wanaks nii kaugele kui mälu ulatab. Ei liignime, ega juttu, mookamist ega sosistamist tema kohta terwes külas.
Wõib ju ka olla, et teda tema alaline tõsidus kaitses ja pääasi: kindel sõna õigel kohal. Seesama liikumata nägu alati! Wana rummkaape alt waatasiwad üksi elawad silmad wälja, nagu kaks hallikat halli põdrasamblaga palistatud raendikul. Nendes silmades sätendas nii tihti naer, mis ka siis häälele rõõmsa tooni andis, aga hallid kulmud jäiwad seks, mis nad oliwad, liikumata, ja naer ei eksinud palju kunagi näo pääle ära. Kaape jättis harilikult mõne wao otsapõllult näha. Nina ning lõug tüsedad, tunnismärgid, et siin wisadusega tegemist, wisadusega, mis ei küsi. Nina alt algas habemekannistik, ümbritses piibutõmbamisest ja wanadusest wormist wäljawajunud suud, kattis siis lõuga, poolt põske ja lõppes mõlemal pool meele kohal halliwõitu juukstele maad andes. Nägu, aga siisgi mitte nagu kaalikas ümarik, nagu külatänawas tihti näha, ei, waid piklikuks surutud, — muidugi kõik nii esialgne töö, nii suurest laastust ära löödud.
Saare Wanale ei tehtud ka kunagi liiga. Ei olnud kuskilt nagu hakkamist. Ja juhtusgi keegi
