Et sa aga ikka enam ja enam allapoole, nii kaugele kui wõimalik wajuda wõiksid, andsin ma sulle puupää ja ei andnud sulle nonde wäiksete tähtede teed minna. Mina tegin sind sarnaseks, et sa ühtealati wastuoksa tegid ja mõisas kolkida said, oma ja wõõras sind nuhtles, nõnda et su ristluud enam järele ei andnud, walla kaela jäid ja sind talust tallu käima pandi, et sa ühele ristiks ei oleks, waid kõigile. Ei andnud ma sulle himu wara järele ja sinu näpud jäiwad puhtaks; ei andnud ma sulle himu riiete järele ja sul ei olnud oma waatigi ega lähkert nagu Diogenesel, kellest sa muidugi midagi ei tea ja kes niisuguseks arwas oma tarkuse läbi saanud olewat. Ja nüüd oled sa elust õppinud, et kõik, mis elu anda wõib, sinule mitte osaks ei ole saanud. Ja kui sa sääl wiimase tuhkhaua ees maas olid ja tundsid, et mina sulle järele olin saatnud, siis olid sa nii rahulik, sest su süda ei rippunud millegi küljes ja su meelest oli, nagu läheksid sa ettewalmistusele, et uuesti tulla, uuesti kui inimene, kes kõigemadalam astmel elus ära käis ja nüüd kõigekõrgema astme poole tahab püüda. Sinu rinnas oli see säde hõõgama hakkanud, mis siis hõõgama hakkab, kui inimene omas wiletsuses aru saab: nüüd hakkawad sügawused laulma, päike küünitab omad käed sinu järele wälja, kõik, mis sul oli, kõik mis sa kannatama pidid,
