Minu esimene sõber.
Tol ajal, kus ma weel Köödsä kõrtsis kõnesid pidasin, mõisa puiestik weel nii pikk oli, et mitu korda ära kulus puhata, enne kui teisi otsa jõudsid, — tol õndsal ajal, kui puud weel nii paksud ja kõrged oliwad, et kuidagi otsa ronida ei saanud, — kus wunn tundmata, kartulipüss katsumata, habemelõks proowimata ja lingukiwi weel üle isa kapstamaa lendama ei ulatanud, — oli mul üks sõber.
Ma ei kõnele mõisa partidest, kanadest ja muu pudu-padu kraamist, — neid ma armastasin wäga, iseäranis kui esimesed hästi täädätasiwad, teised koledasti kaagutasiwad, üleüldse kui mina nende keskel olin; ei kõnele ka mõisa pähkla-, õuna-, kirsi-, ploomi- ja muudest puudest, kust mõndagi "matut" saada oli, — ei, need oliwad sõbrad, kes esimesel silmapilgul — suure waewa
