"Siss kae muialt manu!"
"Kost ma kae?"
"Kae poisikest weli, wai ei taha nüüd enämb lehmile hainugi otsma minna; muudkui tahab niisama lonki pääle nagu wa Roesu Jüri."
Jälle Roesu Jüri. Mina kõnnin ja käin, leian igal pool nii palju huwitawat, nüüd mine sinnasamma tagasi, ja midagi külma waatab wastu, nagu suured kurjad silmad, kaaludes, kas ei oleks ehk wõimalik sind kinni haarata.
"Mia lähä jo iks!"
Ja teine lõunawahe on kadunud.
Aga ega laiskuse pärast üksi.
Laupäewa õhtul saunas nii hää hiberdada, wett selga kallata, lawale lõunu sisse jooksta, siis ruttu jälle maha, sõrme otsaga wahel õele ehk wennale, wahel ka isale ehk teisele, kes ehk just sügawasti puhastamise ametis juhtus olema, nii hiljukesi paar tilka wett selga riputada ja siis ise kuku lapsena kuulata ja iseeneses naeru kihistada, kuidas wihaselt hüütakse: kes sääl jälle toda külma wett pillus! Oi, oi see oli lõbu! Aga sääl ütleb wiimaks ikka isa emale, ehk ema isale ehk mõnikord päris wõhiwõõrale:
"Wõta õge tu Erni üles lawale, wihu teda õge, tükkis wäikses jääma!"
"Ei, mia ei lähä üles. Mia ei taha wihtu!"
"Minend iks, ega sa ometi Roesu Jüri ei ole, et sa ennast wihtu ei lase!"
