teine pool sügamist nõudnud oli. Seisis mütsilott wahel ka kukrus, aga seda tuli harwa ette. Siis rüüd — must nii loomulikult ja muidu ka, siis püksid, ahad, siis särk, hall, nõnda et kummagile wist üksgi tõlw ega leheline loomulikku wärwi tagasi ei oleks suutnud tuua, — siis säärtega saabaste otsast lõigatud kotad, siis piibupää ja — terwe mees kõige oma warandusega oligi käes. Nõnda käis ta talust tallu, ikka üks nädal ühes, teine nädal teises, kuni kõik talud läbi käidud, et siis jälle ringkäiku otsast alata. Mõnes talus wiibis ta ka üle nädala, mõnes kuu ja enamgi. Kus Roesu Jüri üle nädala wiibis, sääl elasiwad mõistlikud inimesed, kes teda seks lasksiwad jääda, mis ta oli, oma mõistliku sõna ütlesiwad, kui tarwis arwasiwad olema ja nooremate juures suskimist ja nöökamist wana inimese kohta ei sallinud, kuigi see wanainimene just Roesu Jüri juhtus olema. Kuhu ta kuuks ajaks ehk enamgi jäi, sääl tuli lisaks weel iseäralisi põhjusi arwata: sai tibakese wiina, tengakese raha ehk piibupää sisse tubakat, wõis ka olla iseäraline poolekaldumine, sõprus, suguluse sidemed. Ka ei üteldud sarnastes taludes tema kuuldes Roesu, waid lihtsalt Jüri. Roesu oli sõimunimi, teoorjuse ajal antud, pidi seda wiimast laiskworsti ja jalaedist tähendama. Roesut ta häämeelega ei kuulnud, pistis wanduma, iseäranis kui naesterahwad seda ütlema juhtusiwad.
