Meie armastasime üksteist: meie pidime nii tegema, et mõlemad alla jäiwad, mõlematele wõit jäi, järgimööda. Seda nõudis sõprus.
Nõnda wältas elu terwe suwi.
Siis tuli porine sügise.
Ma ootasin Janklit, sest kõrtsi põrandal oli wahel nii paks mudakoorik, et wäikse tooli leeni kaks otsa tõugates nagu sahad hangunud muda üles wäänasiwad. Siis ma kündsin, kündsin tundide kaupa. Ja siis oleks nii hää olnud Jankliga ka künda ja külwata. Aga Jankel ei tulnud.
Siis tuli tali.
Ma ootasin Janklit, sest wäljas oli lumi nii mätske, et wäiksest kerast suur ratas sai. Ja see ratas oleks weel suuremaksgi paisunud, kui Jankel oleks tulnud ja ratast aidanud edasi weeretada. Ka oleks lumega hää loopida olnud, hää otse pööningu luugi pihta tabada. Aga Jankel ei tulnud enam.
"Ema, mispärast to Jankel ometi kord ei tule juba?"
"Jankel ühes wana juudiga ära linna läinud."
Mina jäin mõttesse.
"Aga kui suwi tuleb, kas wiid mind ühes linna Janklit kaema?"
"Wiin küll, — mängi pääle edasi!"
"Kas sa tõeste wiid?"
"Wiin küll."
