kiwist, õledgi jõulupuu kullast. Mina muudkui hõõrun kaarnakiwiga wanaema silmi, ja rõõm on suur: wanaema näeb! Halli habemega mees paluma: Anna kiwi mulle, ma annan kõik oma waranduse sulle. Mina aga jätan jumalaga ja ütlen: Minul ise pime wanaema kodus, pean ruttu minema ja terweks tegema. Ja jälle lähen mina kodu poole. Sääl tuleb mulle suur pime mets wasta. Metsa sees on linn. Mina astun wäratist sisse. Kõik nutawad. Mina küsin: mis teie silmad ikka nii wäga tilguwad? Wastawad kõik: suur lendaw madu sööb igapäew kolm inimest ära ja nii on järg warsti ka meie käes. Mina ütlen: küll ma temast jagu saan. Nemad wastawad: Sina oled ikka hää laps, küll saad! Mina wõian säälsamas kätt kaarnakiwiga, kahman siis suurel pedajal latwast kinni ja löön lendawal maol säälsamas üheainsa matsuga pää puruks. Linnarahwal meel hää ja ütlewad: Jää no ikka meie kuningale pojaks, meie anname kõik õunad ja ploomid sulle; pähklaid saad kah, jää aga siia. Mina aga jätan jumalaga ja ütlen: Jedsäl on raske wett pumbata, Topsi Mihklil raske nurme wahti, Tupel ei ole kerge raswa pääle teha, Tsustul teine jalg lühem, — mina lähen ja kergitan nende waewa: awitan Jedsäl kõik wee ühekorraga wälja pumbata ja härbäri juurde wiia, Topsil kõik nurme ühekorraga ära wahtida, Tupel raswa pääle kõik walmis teha, 18
