Mine sisu juurde

Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/112

Allikas: Vikitekstid
See lehekülg on heaks kiidetud.


Minu mure enne ei lõpe — enne ei lõpe —
Kui ma teda nätä saa — nätä saa —
Siis ma taha temä hauda — temä hauda —
Roosilillest ehitä — ehitä.

ikka nii tasasel lennul pikalt, pikalt uiutades, nagu oleks tal unenägu koormaks kanda, unenägu, mis mure sisse ära on uppunud, unenägu, millel kodu ei ole, — ikka nii lõpmata — otsata Rannu kabeli poole, oma wellekese hauale.

Nüüd ma saan temast aru.

Palju on Joonatanisid, aga wellekene oli neist minule kõigekallim — kõigekallim Joonatan.

112