„Kiitleb niisama.“
„Kiitleb mis kiitleb. Eks teine kiitleks koa, kui kiidelda oleks —“
„Ehk ei oska oma raha lugeda!“
„Küll ta raha oskab lugeda — kirja küll ei oska ja roamatut veerib nagu laps, aga küll ta raha oskab lugeda! Ja ääp mõisu on mitmesuurusi ja mitmesuguseid. Ega ta Kaiknat lähe tahtma, ega Tappu, ega Särgveret; Mäekülagi võib ehk veel vanamehele jätta ja Viduste Kaikna piimamehele, kes pool aega rohkem linna vahet on trööganud. Aga Laipsalu ja Mudriku — eks need ole koa mõisad, ja veelgi teisi on siin- ja sealpool linna, meie moal ja Riiamoal ja Venemoal — — — Mis sa naerad?“
„Ma naeran, kuda Kuru Joan tõllas sõidab: oh see vaene pea siis!“
„Ära sa tema pea eest muretse, ei sel ole viga kedagi, — voata parem, et sa tulev või ületulev sui ta tõllarataste alla ei jää!“ Prillupil on käed ristis pea all, klõpsutab varbaid vastu otslauda.
„Võib jo koa olla, et ta mõisa ei osta, tea teine isegi veel kindlaste, ehk akkab kobar äid talukohte silma, siis võtab need, ja mõis sedaviisi koa käes. Aga ütleme, et ta suuga veelgi enam jõuab ja kukkur paillalt kahe ehk minupärast kas või üheainsa suure koha ostuks sõna kuulab — kullake, kas sestki põle tasu küll üheksa- või kümneoastase veovaeva eest, — eks ta või ärrad mängida ja naist lasta prouad mängida, ja eks siis kogu vaevata juurde, mis tõllaks ehk veel puudu oli! — — Aga sa ütled, et kiitleb — kust sa tead, et kiitleb? Mina ütlen, et ei kiitle — ta ütles mulle omale suu sisse — alles poari päeva eest ütles suu sisse — naise kuuldes ütles — ja inimese silmast on juba näha ja ealest kuulda, — ja siis reakis koa vanasaks ise — tead sel korral, — ütles jah, et see piimakamber, see on jo raha-ait, ja et Joan — —“
Aga korraga pole kõnelejal enam kuulajat. Noorik vahib äkki akna poole: õues sagavad Anni ja Juku särgiväel ringi joosta, klähviv koer sabas — nad on põhust kõik juba väljas! Väike vibav volks üle väsimatu jutuvestja, ja Marigi on sängist ning lähemal pilgul kambrist, ja kui Prillupi-isa viimaks väliste häälte kutsel silmad vastasoleva aknakese kaudu õue pöörab, näeb ta kolme särgilist kaevukünal üksteisega kibedas veevõitluses ning keksivat koeraklutti ahastuses, kellele kolmest parteist oma abi anda.
Tõnu püsib tükk aga liikumatult paigal, ta nägu on üsna tühi ja kõrv kuulutab selle tühjuse täiteks kärblaste suminat. Kärblased sadrivad ta
58
