Aga Juhan tõi lõõtspilli mänguoskusegi kasarmust kaasa, ja et ta oma mängusse vene mehe lusti ja vene mehe leina lõi, mis uudsena maitses, siis tõusis poiss talve vältel meistriks üle mitme küla, ja kui nad Kurul käisid laulu ja pilliga, siis oli pill Kohveti Juhani käes ja noorik Marigi kuulas tema kunsti hoole ning isuga.
Aga ta vaatas ka meeleheaga pealt, kuidas pillimees rauda tagus, ja kui tal aega oli piimakambrist tulles, siis seisatas või istus pikemaltki sepikoja nõgisel lävel, keset musta tagi ja roostepunast puru. Ja lõõts ähkis, ääs surises, õhk täitus vaheda lõhnaga ja Sõra Jaak, Juhani pealelööja, ei väsinud vahtijale oma vennapoega kiitmast.
See rõõmus jahvard, vaevalt viis aastat Juhanist vanem, mängis noormehe isalikku sõpra ja soovikut, kuna ta tublidustest, millega teda ehtis, ühel hoobil enda peale läiget püüdis paimendada. Ei tähendanud tühjagi, et lookesed kordusid: seda tasus iga kord jooneke üsna uut.
„Jahaa, noorik, mingu teine ja tehku järele!“ Ning järele oli teha, et suurestüki-soldat sepaks õpib — „silmaga sepaks õpib“ —, kuna ta polgu sepapajas suurestüki-hobuseid käib rautamas. Ja järele oli teha nii ruttu seersandiks tõusta, ja järele teha, et sind vägisi insenääriks tahetakse panna seitsme sepapaja üle, kui aga teenima jääd, ja järele teha kõik need kõrged oskused, mis „meie poisil“ on keeles, kirjas ning noodis ja mitte vähem passi ning tiiskandi laulmises ja teadagi kolme reaga ärrmoorikus.
„Jahaa, Kuru perenaine, see on meil juba nii suguseltsis,“ lõpetas Jaak tavaliselt iga kiidulookese, aga unustades seletamata, milles see tõujoon siis tema juures esineb, kes ta sunnitud oli Juhanile peale lööma ja lõõtsa tõmbama ning paberitele kolm risti alla panema.
Juhan naeris vahel, vahel tõrjus ja õiendas, aga vahel punastas oma tahma all, ja nimelt siis, kui nägi, et Kuru noorik lelle loba peale üsna tõsiseks jäi ja mõnikord mõtlikult isegi kõõrdi vaatas.
Ja kui siis huumav raud ääsist alasile lendas ja vasarahoopide all turtsus ning tuld sülgas ja ometi alla andis, siis ei jätnud Sõra lell, vesihallid punnsilmad säral, vaimukat võrdlust mehele panemata:
„Jahaa, noorik, voata aga voata: nõnna ta taltsib nooremate südameidki! Olgu nii kõva ja visa kui tahes — elendama ajab ja painduma paneb ja rõngasse taub! Ei ole ilmas naisterahva südant, mis selle poisi käes kuraasi jääks, — jahaa!“
„Küll su jutud aga juhavad!“ naeris seepeale tavaliselt teine.
122
