ta meel maias! Öelgu poiss irmuga mis ütleb — õige see ei ole, mina pean seda ometi paremini teadma, aga nää, mind ei lasta ligigi!“
Eide kaarnapea kaob küll akna tagant, kui saks sinnapoole pöördub, ent poiss on sedamaid jälle kiviks tahkunud. Kas võetagu tal pea otsast, temal ei olevat kogu asjaga mingit matti!
„Hea küll“ — Kremer võtab uuri taskust —, „kella viieks olgu saun tühi ja teie mõlemate jalad minu maa pealt läind. Kui teil veel moona jn palka sees on tänase päevani — ma vaatan raamatust järele —, siis saate selle valitseja käest. — Jumalaga!“
Mihkel kõheleb, kaldub aga viimaks ometi ukse poole käänama, kuigi ustav aimdus talle ütleb, et moon on kõik väljas ja palk ettegi võetud. Ja kuna poisi käsi lingi järele sirgub, kohendab saks end lauda istuma, mille juures tal mõminal kihvade alt pudeneb:
„Oleksin sulle kevade ühe Kruusimäe sauna and, aga et sa niisuke krants oled, siis ulgu peale!“
Kuid korraga ei lähe Ketas, ta käsi tõmbub tagasi, näib, nagu linguksid ta suured, sinakalt kestavad kõrvad kuulatavalt. Ta vahib tükk aega kiiva istuja poole, pöördub ikka enam ümber ja teeb järsku mütaka kummarduse.
„Aulikud ärrad — ma küsiks ema käest nõu.“
„Siis aga ruttu!“ käratab Kremer üht raamatut lahti lüües.
Poiss on kadunud, kuid vaevalt kaheks minutiks. Ta kohmakas kogu pole uksest veel täiesti sees, kui suu kuulutab:
„Ma võtan siis Tiiu ikke ää.“
„Hea küll!“ ning härra von Kremer lööb raamatu jälle kinni.
„Ja selle Kruusimäe saunaga — —?“
„Sauna saad.“ — —
Kui Mäeküla mõisnik õhtuse lüpsi aegu oma karja seas uitab, tõuseb üks lüpsiline lehma alt korraga üles, haarab vanahärra käe ja suudleb seda sõna lausumata kõigi ees.
