Noh, ea küll, Reemet võtab poisi õhta käsile, aga kus poiss! Kõva kui tahk. Ei, kus tema nüid! Tiiul teisigi käijaid mõisast ja külast, mine võta koer seal kinni! Puhas mis puhas! Ja ära teab — Reemet põle ka mees inimest tümaks tegema, see jääb nüid ärra oma ooleks.“
„Kas usute, et tüdruk tõtt tunnistab?“ küsis Kremer.
Emand teeb pea ja kätega liigutuse, mis ütleb, et tal selles vähematki kahtlust ei ole.
„Siis peab Ketas talle veel täna kosja minema!“
Härra von Kremer pöördub ümber ja sammub otseteed väikese musta eide juurde lüpsjate seas.
„Kas su poeg tuli koju lõunale, Truutu?“
„Jah, ärra.“
„Siis ütle talle, et ta minnes kontori tuleb.“
Varsti ilmub Mihkel Ketas, see poiss, kes lese emaga mõisa vihusaunas elab, musta peaga jässakas rangjalg, Kremeri-härra kohtujärje ette. Aga ta ei tule üksi, ema on tal kannul.
„Sind ei ole mul tarvis!“ Ja härra tõrjub ta ukse pealt tagasi.
Kuid see ei keela eite kontori uksele väljas sedasama seletamast, mida ta sees tahtis seletada. Et see aga liiga kuuldavaks läheb, siis kisub saks ukse lahti ja ajab ta vahekojastki minema.
„Kuule, Mihkel, minule on räägitud, et sina kõlvatut elu elad — siin mõisas kõlvatut elu elad. Kuda tohid sina mõisas kui mõisa inimene kõlvatut elu elada?“
Poiss põrnitab härrale tummalt ja tuimalt vastu.
„Mõisas ei tohi ükski kõlvatut elu elada, mõisas peab igaüks ausat elu elama, see on jumala ja mõisaärra kõva käsk. Kas sina seda käsku ei tunne?“
Vaikus.
„Kas sa ka lauakirikus käid?“
Roikav „jaa“.
„Kui tihti?“
„Kaks korda oastas.“
„Soo, sina käid lauakirikus, aga jumalat sina ei karda; sina elad mõisa maa peal ja mõisa katuse all, aga mõisaärrat sina ei karda! Arva nüid ise, mis peab mõisavanem niisukesega tegema?“
„Mina ta isa küll ei ole.“
102
