— 7 —
kägu. Ei ta jäta enne kukkumast, kui Jens talle pisarate tagant korraks wastu naeratab. See lõbus wanamees kannab alati, suwel ja talwel, pikka sinist pluusi, mis kirju on nagu maailma kaart igakarwalistest suurtest ja wäikestest lappidest. Et ta jäme kael liig lühike ja täieste kange on, siis ei pööra ta ilmaski pead üksi, waid kogu kehaga ühes. Habemeta lõua all ripuwad tal kõrwuti kaks pehmet nahalotti nagu kukel, kuid selle wahega, et nad nii punased pole. Tema kepp on jämedam ja okslisem kui eide oma, eide ja taadi kõnnak aga nii ühesugune jalgade järelwedamine, et wäikene Jens haruldast huwitust maitseb, kui ta mõlemaid üksteise taga wõi kõrwal näeb kõndiwat.
Ja seda näeb ta iseäranis huwitawa waatemänguna hommikuti, kui ta nendega pärast kohwijoomist wälja on läinud. Hoowis seisab roheline kaarik, weekindel kast peal. Wanataat haarab käsipuu pihku ja hakkab kaarikut lükkama. Wärawast wälja, uulitsat mööda alla. Pahem käsi lükkab, parem kompsutab keppi. Temale tuleb eideke kepi najal järele. Ja nüüd wõib wäike Jens wahtida, kudas nende rasked, kanged jalad wenides kiwa kaabiwad — liiits — laaats, liiits — laaats! Annab päris oodata enne kui üks jalg teisest mööda jõuab.
Lähemal uulitsanurgal peatawad — keldri ees, mille uksepealset sinine silt walgete kaladega ehib. Keldris talitab nende tütar, lesk emand Neble. Nad hüüawad talle midagi alla ja tema hüüab neile midagi üles, mispeale mõlemad wanad põikuulitsast wälja ja keset suurt uulitsat leapawad, et sinna ootawa wahtimisega kõrwuti seisma jääda.
Petersenide kalakeldri kõrwal, Prins Jörgeni ja Geiffenfeldti uulitsate nurgal, on wäike keldrikõrts. Selle uksele ilmub iga wiie minuti tagant kõhn, lageda lõuaga mees wärsket õhku nilpama — kõrtsmik Henrik Sörensen. Alati tossab tal piibukujulise pitsi sees püstiseisaw sigar suus ja ta käsi klõbistab püksitaskus peenet raha. Wäikest Jensi huwitab herra Sörenseni wahtimisewiis. Herra Sörensen, nokaga laewamehemüts peas, ei wahi iialgi kauemine ühte külge wõi ühe inimese poole,
