— 85 —
lapselikkude tujude suurde ladusse heitnud ja ennast nende warstise ununemisega trööstinud, siis kirjutas ta nüüd Jensi kareda, nurklise oleku enda wastu, wähemalt suuremalt osalt, tema kinnise, sõnakehwa, tuhmi iseloomu arwesse. Mis järgi jäi, selle kohta ütles ta enesele: aeg kõik haawad parandab. Oma südame-kerguses läks ta weelgi kaugemale: ta pigistas silmad kinni selle uue põhjuse kohta, mis ta oma lapse sisemisele põdemisele õhutawaks lisaks andis. Waene Jensine pettis ennast nii kaua, kui ta ennast enam petta ei saanud.
Puhtam kõlbline õhuring, milles Jens Nielsen nüüd elas, ei terwendannd teda tõepoolest mitte sugugi — hoopis wastupidi: ta põdemine sügawnes iga päewaga, omandas puberteedi-ajaga ikka rõhuwama, walurikkama laadi. Jens kannatas piina ema läheduses wiibides, temaga päewast päewa ühises töölauas istudes, ta igatses temast kaugel eemal olla. Jens kannatas piina, sest et ta seda ema wihkas ja põlgas. Seda kinnitas ta enesele päewal, kui ta pilk tema nägu, ta paljast warju riiwas, seda kinnitas ta enesele öösel, kui ta patja närides täis wihast ahastust tema minewiku peale mõtles.
Mis sellest, et nende uus kodakondne ümbrus seda minewikku ei tundnud — oli küllalt, et Jens seda ise tundis ja täieealise mõtteküpsusega arwustas, analüseeris. Häbi teiste inimeste ees ei olnud enam peawõim, mis tema sisemust pures, waid selle juurde oli nüüd wägewaste kaswatatud suurusel teine pureja ilmunud: kohtumõistjale nii ligidal seiswa isiku täieline hukkamõistmine, — hukkamõistmine, mis pehmendawaid põhjuseid ei leidnud, mis halastust ei suutnud appi wõtta. Jensi fanatline kõlblusetunne ei nõudnud emalt õiguse pärast midagi wähemat, kui et see oma minewiku pärast ööd ja päewad ohiks ja ägaks, nutaks ja palwetaks — et ta kotiriides käiks ja tuhka oma pealaele riputaks. Ainult niisugune kahetsemise-orjus tolmus ja põrmus, niisugune lepitamise-teenistus palwes ja pisarates wõis Jensi meelest nii waesele patusele, nagu tema sünnitaja oli, omane ja kohane olla, kui ta oma lapse, oma Jumala ja ausate inimeste poolt kaastundmust, üksnes kaastundmust, pidi leidma. Aga Jensine Nielsen elas, nagu teisedki inimesed elawad: ta sõi rahuga, töötas rahuga, magas rahuga. Ta lii-
