— 78 —
peale heitis — nagu sisemine pump hoowas talle hirmsa eluka kohe kurku, weri tikkus talle pähe ja silmad lõiwad kirjuks. Ta häbenes emaga üle õue minna, temaga tuttawates uulitsates kõndida; ta lõi pilgu kortsus kulmul maha, kui ema teda aknast hüüdis wõi temale teiste nähes emalikult wastu naeratas. Sedasama piitsutawat häbi tundis ta ka ema ja Jebbeseni awaliku seltsimise üle: kui ta neid koos wälja nägi minewat, kui nad talle kahekesi wäljas wastu juhtusiwad tulema. Maa alla oleks ta wajunud säärasel puhul, mõte, pakku jooksta, tikkus talle wägise peale.
Suguline saladus oleks Jensile pärast seda, kui ema talle oma pruudipõlwise patu üles tunnistanud, wist juba peatselt ilmsiks saanud, kui teda ta järelmõtlemises kogutud kuulduste üle üks tume punkt poleks eksitanud. On meeste- ja naisterahwa öössese läbikäimise tagajärjeks lapsuke — miks pole minu emal rohkem lapsi kui üksnes mina? pidi ta eneselt küsima. See küsimus, mille peale ta wastust ei leidnud, pidas teda kauemat aega kahewahel, kuni üks tähendus Hans Kaspari suust sõlme lahti peastis. See naljakooreline, aga tõetuumaline tähendus oli Jensile ka weel muul mõttel tähtjas. Ta ilmutas temale esiteks, et Jensine Nielsen ka Jebbeseni, oma kaassüüdlase, silmas kõlbliselt madalas wäärtuses seisis, ning teiseks, et sel mehel nähtawaste mõtetki ei olnud, neid peastelootusi, mis ema ja poeg tema peale paniwad, täide wiia.
Kuis oliwad nad mõlemad, ema ja Jens, aastast aastani selle eesmärgi poole tüürinud! Kuis oli ema teda orjanud ja ümardanud, hellitanud ja meelitanud, tema häid ja halbu tujusid täita püüdnud! Ja kuis oli Jens kõige eest hoidnud, mis teda wõis pahandada, mis tema rahu ja lahedust nende juures elades oleks puudutanud! Kõige hoolsama majatalituse kõrwal, millest daanilik-piinlik puhtusepidamine üksi juba tähtsa osa wälja tegi, leidis neiu Nielsen ikka weel aega, ka rohkeste rahalist tööd teha, täis hirmu mõtte eest, Hans Kaspari ette astuda ja temalt kõrgemat kostiraha nõuda. Ei, wanapoiss pidi ära nägema, kui wäheseks koormaks talle naine ja laps oleksiwad, kui odawaste ta elulaheduse, mida ta praegu maitses, omale jäädawaks wõis teha. Ema raugemata rühkimine ajas Jensile sagedaste liigutuse peale; tumestamata armastuses, milles ka
