— 73 —
Üks toona uulitsal kuuldud tähendus möödaminewa raskejalgse naise kohta oli küll kure-muinasloo ta peast wälja puhunud — ta teadis, et laps ema ihust ilmale tuleb. Aga et mehe ja naise koosmagamine lapse sünnitamisega kuidagi ühenduses seisab, seda ei teadnud ta mitte, selle sündmuse algatajaks arwas ta jumalikku loojat. Jens mõistis seda koosmagamist, mille isesugune, iseäranis häbistawaks peetud laad talle seega wõeras oli, ainult kui Jumala määratud puhta, wiisaka, korraliku elukombe wastu käiwat tegu hukka. Ja tema hukkamõistmine oli seda tüsedam, seda kategorialisem, et ema ja ema kaassüüdlased säherduse kõigi teiste inimeste poolt siduwaks peetud jumaliku kombemääruse wastu nii julgelt, nii kerge südamega, naerdes ja naljatades, patustasiwad. Kumises ju ema edew-halp siristamine ja tema öösiste külaliste lõbutsew jorutamine Jensil sellesama selgusega kõrwus, nagu ta mälestawa silma ees nende koerustaw kraaplemine ja kaelustamine seisis. Ja kuna ta praegu, waiba all pimedas, oma suure waluga wõitles, hakkasiwad nad temast ükshaawal mööda rändama — kõik need pildid ja pildikesed ema pikast häbist, mis talle aastate jooksul kuidagi erakorralistena mälusse kogunenud — mõlemast joobnud poisist peale, kes kordamisi terwe öö ema sängi teotanud, kuni wõera mehe ees keset tuba ihualasti halpiwa emani, kelle õhetaw nägu nii unustamata jultunud naeru muiganud.
Jensi hambad plagisesiwad, ta liikmed lõdisesiwad palawiku külma raputusel. Pöidlad pistis ta kõrwadesse, ei mitte kuulda, teised sõrmed wajutas ta silmade peale, et mitte näha, aga ta kuulis ja nägi edasi, ja mida ägedamine ta oma meelte wastu wõitles, seda terawamaks, seda armutumaks nad läksiwad. Minewikust tõukasiwad nad ta olewikusse. Laisa Jebbeseni matsakas kogu poolamuli õgijasuuga kerkis ta nägemisepiiri. Miks ei norskanud Hans Kaspar? Kui ta ei norskanud, siis ta ei maganud, ja kui ta ei maganud, siis oli ta ehk ema woodis? Jens kuulatas. Ei midagi. Ei norskamist, ei waljumat jutupominat ühest woodist teise, ei ühe sõna ega teise naeru. Magas Jebbesen ehk täna küljeli? Kuid ei — Jensi kikil kuulataw kõrw hakkas tasast nohinat ja sahinat, nagu seina seest imbiwat sosinat kinni püüdma. See moondas talle ühe warase pühapäewa-hommiku meelde, mil ta, ukse wahelt waadates — uks oli arwatawaste
