— 69 —
märja näo töölaua poole — „sellest ei saa sina weel mitte aru, pead enne wanemaks kaswama.“
„Miks ma aru ei saa, kui sa seletaksid.“
„Anna mulle nüüd rahu, laps, ma tahan tööd teha! Ja sina wõta raamat kätte ja hakka õppima.“
Jens nihkus temast küll eemale, pööras aga, pilk küsimist ja kahtlemist täis, warsti jälle pead ja jäi seisatama.
„Aga kui nemad nüüd kõiki neid minu isadeks peawad, kes sinn juures — —“
Jälle kord nõelas naga uss Jensine Nielseni, ja arupidamatalt kärgatas ta wahele: „Siis ütle neile häbemata sunnikutele: kui nende isad ei elaks ja neid ei toidaks, siis käiks nende emade juures kümme korda rohkem — — Ei,“ wõttis ta järsku tagasi, „ütle neile, karju neile näosse: Teie waletate! Kõik, mis teile on räägitud, on wale —“
„Aga ei ole ja —“
„Ütle, nagu mina sind käsin! — Ja kui nad wait ei jää ja sinusse ikka weel puutuwad, siis teadku nad, et mina rektori juurde lähen ja nende peale kaeban!“
Jensi näo peal mängisiwad imelikud warjud. Ta kõhkles ja kõhnitses ema pika laua otsas, ta liikuw suu otsis ja püüdis nagu midagi kättesaamatat.
„Hans Kaspar —“ algas ta.
„Mis sul Hans Kaspariga tegemist on?“
„Nüüd magab Hans Kaspar sinu juures!“
„Kes sulle seda ütles?“
„Ma ise tean — ma nägin kord —“
Ema kohendas ennast nii, et tool naksatas, siis wajutas ta pea sügawaste töö peale ja ei kostnud kohe.
„Sa mäletad ometi, Jens,“ sõneles ta wiimaks hoopis muudetud healega, madalalt, pehmelt, meelitawalt, „mis ma sulle ütlesin, kui onu Jebbesen meie juurde elama tuli? Ma ütlesin sulle salaja: kui meie tema wastu head oleme ja tal meie juures meeldib, siis wõib olla, et temast minule mees ja sinule isa saab —“
„Teine isa?“
„Wõerasisa muidugi. Inimeselapsel on küll üks isa, üks päris isa, aga kui lesk ema teist korda mehele läheb,
