— 65 —
„Kes ütlewad?“
„Teised koolis.“
Ema silmad saiwad nõelteks, ta heal noaks, kui ta hüüdis: „Missugused teised? Missugused lurjused need on?“
Jens luges mitu nime üles.
„Ja needsamad peksiwadki sind?“
„Mind ja Holgeri.“
„Mispärast Holgeri?“
„Noh, Holger oli minu poolt.“
„Holger ei narrinud sind mitte?“
„Jumal hoidku!“ tõrjus Jens käega. „Nad sõimawad teda ju mearkassiks.“
„Meie uulitsa poistest oli siis Kai Möller nende hulgas?“
„Ja Ralf Adamsen.“
Neiu Nielsen hakkas paiga peal ringi tammuma, kuna ta rusikasse tõmmatud käed wärisesiwad.
„Nojah — kuda siis!“ wadistas ta endamisi. „Elab ju üks kõrwal, teine wastas, ja mõlemate emad kuulsad krapid! — Mis nemad minust tahawad? — Miks nad mind näriwad, miks nad mind tallawad? — Kas mina olen neisse puutunud — pidagu omal kas wõi seitsesadaseitsekümmendseitse korraga — —“
Nagu hämarikus äkitselt üles helkiw säde lendas poisikese üheksa aastasest peast läbi. Ta keeras kanna pealt ringi ja ütles:
„Ema, nad peawad wist sinu mehi minu isadeks!“
Jensine Nielsen ei märganud muud teha, kui sülitas kolm korda turtsuwa kassi kombel. „Uulitsakoerad niisugused! — Uulitsa —“ ta huuled ühinesiwad imelikult kuhja ja terwe suu hakkas musima. Mõlemad käed pani ta Jensile pähe.
Aga poisike wabastas enese nende käte alt. Tema põuest kees korraga nagu hallikas üles.
„Ja minu isa — seleta mulle, ema, — seleta mulle ometi kord —“
„Sinu isa oli aus mees!“ karjatas Jensine. „Ütle neile, et sinu isa aus mees oli — ausam kui nende omad kõik kokku!“
