— 60 —
nud niuksatust käisiwad; siis aga peases uus seda koledam hoog wallale ja jäle muusik kestis endisel määral edasi.
Kauemine ei kannatanud Jens põues puuriwat walu wälja, ta hüüdis waljuste ema järele. Ja kui ema ei tulnud, hüppas ta woodist wälja ja kobas seina kaudu ukse juurde. Aga uks oli lukus. Ta hakkas linki lõgistama ja hüüdis weel paar korda. Nüüd tuli ema, wõti käis ringi, uks läks lahti. Jensi kahmawatesse kätesse hakkas ema nõrgalt walendaw särk.
„Kas kardad wõi?“ küsis ema sosinal.
„Ja!“ wastas Jens wärisedes.
„Mine ikka — ise suur poiss! — Ma unustasin sulle ütlemata, et Hans Kaspar norskab, kui ta selili magab, ja ta magab enamiste ikka selili.“
„Siis ärata ta üles!“
„Rumal laps — sellepärast teist üles äratama! Mine aga sängi ja tõmma waip üle pea!“
„Kas sina siis magada saad?“
„Eks ma ikka saa — mis nüüd minust! — Poe aga sängi, Jens, ja jää ilusti tuttu!“
Ta tõmmas ukse kinni, ei keeranud aga lukku, ja Jens ronis woodisse tagasi. —
Hans Kaspar norskas edasi.
Ta norskas esimesel ööl, norskas teisel ja kolmandal ööl, ta norskas igal ööl, kui ta selili magas, ja ta magas enamiste ikka selili.
Kuues peatükk.
Jensine Nielsen pidi igapäewase majatalituse kõrwal nobedaste kodust tubakatööd tegema, tahtis ta kulude ja tulude otsad ilusti kokku wedada. Oma töökoja seadis ta waiksema kambri akna alla sisse, ja siia lipsas ta igaks pilguks, mis tal keetmisest ja küürimisest järele jäi. Ta hakkas Jensilegi sigaritreimist kätte harjutama, et temast aegamööda abi saada.
Hans Kaspar Jebbesen maksis küll kaunis head kostiraha, kuusteistkümmend haljast krooni nädalas, aga kui neiu
