— 51 —
Folmersen oli noor lihunik Ballerupi majas. Herra Parmo Boye ja Sören Folmersen lendasiwad nüüd ikka seltsis Jens Nielseni peast läbi, kui ta kumbagi neist nägi. Sören Folmerseni werine põll ei takistanud seda imelikku ühendamist. —
Õppimises oli Holger Rasmussen sõbra Nielseni pentsik wastand. Masinlik päheõppimine ei teinud temale mingit waewa; paarikordse läbilugemisega sai ta fonografiks, mis herra Vadsbyle katekismuse-peatükka ja piiblisalmisid, herra Svendsenile ajalooarwusid ja wägimeeste nimesid, herra Eriksenile isamaalisi luuletusi ja keeleseadusi wurinal näkku pildus. Aga automat ei anna rohkem, kui ta sisse on wõtnud, ja automadi awab ainult teatawa suurusega rahatükk. Holger oli aher igas õpeasjas, mis temalt mõttelist isetegewust, waimlist lisaandmist ja kombineerimist nõudis, ja küsimised, mida ta wastusega ühes pähe polnud õppinud, jättis ta ilusaste wastamata. Sellewastu oli ta kuningas arwude wallas, wäike genius matematiklist liiki ülesannetes, juudilik nupumees iseäranis peastrehkenduses. Millegi pärast ei kadestanud sõber Jens teda nii wäga, kui selle hiilgawa ande pärast, millest ta ise nii lage oli.
Holger Rasmusseni käsi oleks koolis tema fonografiliste omaduste tõttu kahtlemata hästi käinud, paremine kui „puupea Nielseni“ oma, kui ta oma asja halwa ülespidamisega poleks ära rikkunud, ülem kõigest tarkusest oli temale koerus. Kooli pühadusest ja kaswatajate aukõrgusest ei teadnud see metsik poolmurjan midagi. Paharett ise näis tema kautshukikehas siputawat, ta wälkuwatest silmadest wälja hirwitawat, ja kogu koolikollegiumi bambused ei suutnud põrgulist sealt wälja rohitseda. Igas klassis heitis Rasmussen esimesest päewast peale poogameeste pealikuks, ja naljalt ühtegi attentati õpeasutuse tõsise ja kõlblise korra wastu ei pandud ilma tema juhtiwa kaasabita toime.
Nõnda näituseks oli Vadsby herra kuulus „kirbukraapimine“ tema leidus. Herra Vadsbyt kiusas wahel mingi nerwline wõi ka jookswataoline wigadus, mis teda äkitselt kuube ja westi sundis lahti tegema ning pahemat rinnakülge sõrmenukkidega ägedaste õeruma. Seejuures tuliwad ta pikad, kollased ülemised hambad nagu kahjurõemsal itsitamisel nähtawale ja ta otsaesise üle langes üksik hall juuksesalk, mis õerumise wõbinal elawalt kaasa wärises. Nähtus oli
