— 48 —
„Need kuradi juudid!“ wastas Jens nagu unest ärgates. „Kas neid ei wõiks praegu weel wiimseni üles puua?“
„Miks sa juutisid tahaksid üles puua?“
„No kuule siis, mis nad hirmsad loomad Jeesukesega on teinud!“
Ja wäikene antisemitlane jutustas emale, uueste sulawa haleduse sisse sattudes, mis wiimaks kirgliseks nuuksumiseks edenes, terwe põrutawa ilmatragödia ära. Lõpuks kahetses ta elawalt, et tema mitte kuningas ei ole: ta häwitaks juudid maa pealt jäljetumalt ära!
Ka ajaloole, nii palju kui see sündmusi ja ülepea jutustawat ja kujutawat käiku sisaldas, astus Jens Nielsen, ülematesse klassidesse jõudes, lahtise peaga ja ablase isuga wastu. Nooruslise õhinaga heitis ta ajalooks kutsutawa kangelase-romantika woogudesse ning laskis nende kobrutawa ülistamisewahu enesest rõemsalt üle uhada. Üleüldise ajaloo kõrwal isamaa kuulsuserikast minewikku tundma õppides — muidugi märksa täielikult — wõttis Jens õiglase tänu- ja uhkusetundmusega teatawaks, kui palju werist waewa waprad Daani walitsejad alati oliwad näinud, et oma truudele alamatele wõimalikult suurt ja wägewat isamaad lähemast ja kaugemast naabrusest kokku wõita, — kudas nad oma wahwate wägede ja wäepealikudega lausateed taewast kukkunud püha danebrog’i[1] all ikka jälle wälja läksiwad, et Rootsist ja Norrast ja Saksamaalt, waremine koguni Inglismaalt ja kaugest Eestist, oma armastatud riigile rahwa, maapinna ja liikuwa wara poolest lisa nõutada, milleks taewane ülemwalitseja neile ajuti ka rohkeste õnne kinkis, nii rohkeste, et nad mitmed tugewad riigid — kord Inglismaa, teine kord jälle Norra ja Rootsi — terwelt Daani isamaa külge wõisiwad liita. Muidugi kahjatses Jens Nielsen südamest, et kõik need ilusad maad aja jooksul jälle kaotsi oliwad läinud, ja kui tubli Daani patriot wihkas ta wirgalt ahneid ja wägiwaldseid preislasi, kes tema kokkusulanud isamaa küllest kõige uuemal ajal weel kaks endist Saksa maakonda, waluga mälestatud Slesvigi ja Holsteini, äraandlise
- ↑ Taani lipp.