— 43 —
sata pikad wahekojad, kõrged, laudadega täisreatud õpesaalid, ilmatu hoow kõiksugu turnimisewärkidega — Jensi süda paisus uhkusest, et nüüd ka tema pisitilluke isik kõiges selles laiuses, pikkuses ja kõrguses täie õigusega wiibida ja liikuda tohtis. Tõsised kooliõpetajad wälkuwate prillidega, kelle paljad warjud aukartuse peale ajasiwad ja kelle lagedate peade ümber Jens pühalikku tarkusekuma nägi helkiwat — nende silm langes nüüd ka pisikese põnnikese peale Danebrogi uulitsa hoowipealsest majast, ja nende suu nimetas ka tema seni nii tundmata nimekest! Klassitoas walitses õpetundidel see saladusline midagi, mis pühapäewa äripäewast eraldab; ta tungis õhuga Jensi ninast ja walgusega tema silmadest sisse ja pani ta põuekese palwetama. Isegi Erikseni herra läikiw walge krae ja Svendseni herra ilusaste wiksitud saapad oliwad olluslised osad sellest meeli wangistawast pühadusest. Ja Jensikese lugemise- ja kirjutamiseraamatud, ta tahwel ja krihwlid, ta sulg ja pliiats, ta terwe tore seljakott — nad kõik hingasiwad silmaga nähtawat, ninaga nuusutatawat, käpuga katsutawat tähtsust ja lugupeetawust wälja. Jens ei saanud esimestel kuudel aru, kudas Holger Rasmussen ja paljud teised keset seda tõsidust ja aulikkust, millest kool tehtud oli, wallatada ja koerustada wõisiwad. Jens nägi neid tunni ajal naerwat, üksteist kraapawat, ja wahel lendas paberist tuwikenegi üle laudade. Siis turtsuti waljuste. Holger Rasmussenil oli kord koguni riiwatu julgus herra Vadsbyle keelt järele näidata, kui see klassist wälja sammus. Wäikesel Nielsenil seisis suu wõerastuse pärast ammuli.
Iseäranis sügawa mõjundi alla aga wajutas Jensikese meeled hommikune palwetunnike helisewa laulu ja mürisewa orelimänguga. See oli midagi, mis teda waheldamisi sulatas ja tarretas, mis tal kord wee silmast wälja wõttis ja siis jälle põue kuiwa kuumust täis ajas. Mida seal lauldi ja kõneleti, seda ta ei mõistnud, aga kudas seda tehti ja millega seda ehiti, see oli määratn ilus! Nii ilus oli see, et Jens seda emale kodus ei wäsinud kiitmast — mitu päewa järgemööda ikka jälle uueste. Aga weel enam. Jens ütles emale, kui ta esimese nädala koolis käinud, laupäewa õhtul:
„Kuule, ema, miks meie ilmaski kirikus ei käi?“
„Kirikus?“ wastas ema. „Mul on nii wähe aega.“
