— 37 —
„Kas sa teda ei lööks?“
„Lööks? — Ei.“
„Ega karwustaks?“
„Ei.“
„Aga sa kaebad ehk tema mammale?“
Jensine peas hakkas koitma, ilma et ta oma aimdust hästi oleks uskuda suutnud. „Ei ma kaeba ka tema mammale.“
„Noh, Holger ütles mulle, mis lits on.“
„Pisike Holger? Kudas tema seda teadis?“
„Ta — ta teab kõik!… Ei,“ parandas Jens ennast ruttu, „ta küsis suurte inimeste käest… Calliseni Julie ütles talle.“
Jens täiendas oma ilmutust ema lähemate pärimiste peale, nii et sellest järgmine uurimiselooke wälja tuli: Jensike küsib oma wäikeselt südamesõbralt, mida raske sõimusõna tähendada. Holger ei tea. See pahandab wiimast nähtawaste, haawab tema auahnust. Ta lubab seda Jensile „pärast“ öelda — „kõige hiljem õhtuks.“ Jens näeb teda siis uulitsal suuremate poiste ja tüdrukutega juttu sobitawat. Aga teda naerdakse wälja. Küsitawad ei tea kas isegi selgemalt musta sõna tähenduslist tuuma, wõi ei pea nad pisikest põnni seletuse wääriliseks. Õhtu eel asub nupukas mulatlane lihunik Calliseni tüdrukule, kes pesuköögis peseb, sõbraliselt külge. Ta ajab temaga laia juttu kõiksugu ilmaasjadest, sest wana Julie, arukese poolest pisut napikas, kõneleb lastega nagu wanainimestega, ja üksinda olles räägib ta kassi, koera wõi puuhalugagi. Kudas nüüd wäike keeleuurija uuritava sõna muu seas kõnesse wõtab, jääb teadmataks, aga Jens, kes sõbrale järele on hiilinud, kuuleb, kudas Julie suuke kõlblise pahandusega hüüab: „Kuule aga, kuule jõmsikal suud! Lits on ropp naisterahwas, kelle juures mehed magamas käiwad! Ära sa nii rumalat sõna enam suhu wõta!“
Holger saagiga jooksu! Ukse ees põrkab ta Jensiga kokku, ja wõidurõemul teatab talle, mis teine isegi juba kuulis. —
Ema pidas Jensi wastu sõna: ei ta wõtnud Holgerit ise wastutusele, ei läinud ka tema mammale kaebama. Sündmuseke aga mõjus tema kohta nõnda, et ta paaril esimesel
