— 160 —
See kestis mõne minuti, siis hüppas ta üles ja läks jumalaga jätmata minema, nägu rohekashall, silmawalged weripunased. — — —
Sellest tunnist peale hakkas Jensine Nielsen kartma, et tema poeg mõne õnnetuse läbi wabrikus weel waremine otsa wõiks leida, kui tiisikuse läbi. Nii lapsik, kui see mõte ka oli, ta kaswas tema peas kõikumata kindlaks usuks, mille eest ta endine hirm üsna tagaseina nihkus. Kui ta ka mitte just ei arwanud, et Ruprecht & Adamseni juures nüüd ka majakord sisse langeb ja Jens Nielseni enese alla matab, siis harutas ta omale siiski sada muud wõimalust ette, kuda jookswate masinate wahel liikuw tööline, pealegi põdur ja nerwlik tööline, elu wõib kaotada. Jensine silma ette sigines piinapilt, mis temast enam ei taganenud, mis teda ööd ja päewad taga kihutas — pilt, kuda talle ta poeg purustatud liigetega ja äratundmata silmanäoga elutalt kodu kantakse. Selle wiirastuse kohutusel kähwas ta ööseti unest karjatades ülesse ning päewal jooksis ta tema piitsutusel mitu ja mitu korda aknast alla wahtima. Oma töö ja talituse jättis ta hooletusesse, söögid laskis käest rikkesse minna, mõni lõuna polnud ülepea midagi laual — — Jensine Nielseni üle walitses ainult weel poja surm.
Ühel õhtul, kui Jens paari ametiwenna seltsis töölt tuli, puutus ta Helgolandi uulitsas emaga kokku, kes temale nähtawaste wastu oli tulemas.
Ema oli wiinastanud. Ta tuikus kergeste. Juba kilkas tal mitu last sabas ja möödaminejad jäiwad seisatama. Jens nägi teda pikema aja takka nõnda, ning uulitsal esimest korda. Kuna ta temaga, teda käewarrest hoides, kodu poole sammus, ümises õnnetu ühte soodu: „Ma nägin sind werise peaga! Ma nägin sind werise peaga!“ Trepist wiis poeg ta pool kandes ülesse. Toas sängitas ta tema kohe magama.
Kui noor Nielsen järgmise päewa lõunaks koju tuli, leidis ta ema ootamata kombel lugemiselauas istumast. Tema tulekut ta ei kuulnud, tema kõne peale ta ei kostnud,
Jensine Nielsen wahtis kustunud silmadega nagu põnewalt oodates poja kolme isa poole üles, kuna ta ristis käed äkitselt seisma jäänud südame wastu oliwad surutud.
