— 156 —
Jens ta lõpetamata jättis. Pealegi poleks ema kohta praegu küll ühelgi rahustawal sõnal mõju olnud, sest liig selgeste oli tema hirmu sisse äratardunud näost lugeda: Ma tean, mis ma tean! Sõnalausumata kõndis ta ringi ja ringi, siis puudutas ta pilk Rasmus Jensi kuju seinapildil, mis peale ta põgenedes kööki kadus. —
Nüüd algas Jensine Nielsenil meeleheitline, ihu ja hinge kurnaw walwewõitlus poja elu järele waritseea nägemata waenlase wastu. Seda majas ringi hiiliwat ja parajat pilku piiluwat waenlast hakkas ta aegamööda peaaegu kehalikult nägema, kuna Jensi warstine surm talle seiswaks ideeks ajusse kinni kaswas.
Alaline kartuserahutus ei andnud talle päewal ega öösel asu. Ta wõis üksinda olles, töölauast äkitselt üles hüpata ja mitu tundi järgemööda põrandal ringi rännata, külm higi otsaesisel. Wahel wajus ta käte peale toetatud peaga otseti tubaka sisse ja oigas nagu ihuliku walu käes. Mõnikord oli pealetikkuw wapustus nii rabaw, et ta põlwili maha wajus, kus ta ringutawatel kätel Jumala ning ühtlasi Darwini ja Marxi piltide poole palwesõnu ümises. Säherdusel tujul tegi ta kadunud Rasmus Jens Hansenile niisama mõrudaid, kui meeletuid etteheiteid, miks see oma õnnetuse pojale pärandanud! Sagedaste kippus waesekesele hirmutunnetega ühes õhupuudus, lämmastus peale; hingeldades, käsa lahutades jooksis ta kõiki uksi ja aknaid kambris ja köögis awama, hoolimata sissewoolawast talwisest külmast. Oleks wõinud arwata, et ta niisugusel hingeolul iseäranis himukas on pudelist uimastust otsima, kuid lugu oli wastupidine. Küll märkas poeg temast ka nüüd joomisemärkisid, aga arwemine ja kergemaid kui muidu, ning raskest wiinaunest oli tal teda talwe jooksul ainult üks kord äratada. Nähtus põhjenes osalt selle peal, et Jensine sisekond enam naljalt suuremat alkoholi-kwantumi korraga wastu ei wõtnud, waid säärasest end wägiwaldse wäljaheitmisega püüdis wabastada, mis seda sagedamine juhtus, et neiu Nielsen toiduwõtmise peaaegu ära oli unustanud.
Poja kodusolemisel näis ta ülemääraste hingeliste raputuste eest hoitud olewat. Niipea kui Jens lõunale wõi õhtule tulles, jala üle läwe oli tõstnud, heitis ema oleku üle warjawa kattena teataw rahukord. Kuid selle katte all edasi
