— 154 —
ühtlasi loomusundline kartus, et ta tohtrilt midagi halba wõiks kuulda saada, tagasi oli hoidnud. Palawik pealegi, mis esimese wereköhimise kannul käinud, oli järgnewatel kordadel sootuks ära jäänud, ja et Jensil oma kõhu korratusega, mis talle kestwalt külge jäänud ja millele ajutised südamepööritused juurde seltsisiwad, just nii palju tegemist oli, kui ta oma ihule enda praeguse waimlise õhina puhul tähelepanemist raatsis kinkida, siis ununesiwad weresülgamised tal paari kartliku päewa järgi jälle ära.
On ehmatusi, millede halwaw mõju alles aegamööda inimese peale heidab. Jensine silmitses punaseid pritseid laua ja lambi peal ning poja werist kätt ja lõuga esiotsa täielise rahuga. Lähem kehaline liigutus, mida ta ilmutas, oli istmelt üles tõusmine ja poja sängi pealt teki tagasilükkamine. Siis haaras ta tema käiksest kinni, et tal kuube seljast tõmmata, jättis seda aga katki ja ruttas „wett! wett!“ ümisedes kööki, kust ta kaunis pika pilgu pärast ääreni täidetud weewaagnaga tagasi ilmus. See kõik sündis ilma märgatawa ärewuseta ja iseäralise rututa. Wärisema, igast liikmest wabisema hakkas Jensine alles, kui ta selget wett waagnas, poja loputatawa suu all, kiireste punawaks wereks nägi muutuwat. Waade paiskas talle niisuguse ahastuse hingesse, et ta karjatades poja piha ümbert kinni kahmas, ta kaela oma suudlemiste alla mattis ja temast alles lahti laskis, kui Jens, et teda waigistada, naerma hakkas. Käterätikuga suud kuiwatades, lisas noormees kerge muretusega juurde, lugu olewat wist jällegi üsna ilmsüüta: mingi weresoonekese rebenemine kõris wõi kopsus tugewa köhimise tõttu.
Öö tõi Jensile kerge palawiku, ja kui see hommiku eel taganes, roidunud uimasust maha jättes, järgnes pisut hiljem läilus, mis oksendamisega lõppes. Sel lool ei läinud Nielsen täna mitte töösse, waid ema palwel ja iseenese otsustusel kassatohtri juurde. Sealt tuli ta alles lõunaks tagasi, ja wäga kahwatanult. Ta püüdis oma rõhutust küll kõigest wäest warjata ning kohmas emale midagi külmetamise läbi tekkinud kergest kroonikalisest kopsukatarrhist, mis hoolsal rawitsemisel peatselt mööda minewat. Kuid tema sisemine tasakaal näis nii wääratanud olewat, et ta oma osa, wähemast emasilma ja emakõrwa kohta, liig halwasti
