— 152 —
nasöögi õigeks ajaks ilma suurema rikketa walmis sai, aga niipea kui Jens jälle töösse oli läinud, ei püsinud emake oma kepsutawa südamega enam üksinda olla, ta kutsus kapist pudeli omale lõbuülendawaks seltsiliseks. Jooma hakkas ta pühaliku ettemäärusega, ainult wähe juua, olgugi, et sündimisepäew oli. Aga see ettemäärus õrenes iga lonksukesega ikka udusemaks, kuni ta nägemata gaasina meelest kadus. Naeratades, naerdes, iseenesega juttu westes jõi neiu Nielsen nii kaua, kui ta waaruwalt jalalt sängi warises. Seal puhkis ta weel rõemsaste magada, kui poeg õhtul kella tõmmas, mida Jens mitu korda pidi tegema, enne kui ta sisse sai.
Sellest õnnepalangust jäi Jensine hingesse pärast esimese leegitsemise alanemist õhkuwa tuumana piirita õrnus poja wastu järgi. Selles õrnuses, mis mitte üksnes armastatud olewuse käte peal kandmisena, hellitamise ja poputamisena, nähtawale ei tulnud, waid ka selles, et see olewus nüüd päewadeks ja öödeks Jensine ainumaks mõtteaineks sai, et tema enese terwe kehatu isik selle teise sisse täieste ära lahtus, — selles õrnuses oli sagedaste midagi weidrat ja haiglast. Nüüd, kus iga wõersusewari nende wahelt kadunud, kus ema ja poja wahe nende wahel tawaliseks hakkas harinema, ei hoidnud ema Nielseni enam midagi tagasi, oma tundmusi poja wastu sõnas ja teos awalikuks tegemast. Nõnda wõttis ta omale pähe, et tema Jens äraarwamata tark ja õpetatud on, et ta oma mõistuse ja teadmisega nii umbes professorite kilda ulatab, ja ta ei jätnud pojale kõige tõsiduse ja tüsedusega nõu andmata, tööliseseisusele selga pöörata, et omale mõnda „kõrgemat ja kergemat“ ametit nõutada, näituseks „ülemkooliõpetajaks wõi millegiks sellesarnaseks“ hakata.
Igakord, kui ta Jensi nooresoo-ühisuse üleüldistel koosolekutel diskussioni-kõnelejana oli kuulnud — noor Nielsen kõneles ladusaste, see oli õige — kahetses eideke südame põhjast, enesel waimustuse-sära silmas, et seesugune suurwaim, seesugune imeolewus ainult wabrikutööline pidi olema, kuna ta õige ase inimesesoo hiilgawatel tippudel oleks. Neiu Nielseni meelest oli peaaegu, kui heidaks tema poeg oma pärlid sigade ette, säherduses poisikesteseltsis kõneledes, millega ta aga Jensi seltsimehi mitte madalamast ei hinnanud, kui iseennast, sest neil armsatel kodustel õhtu-
