— 150 —
gist kohwi keetmast tuli, küsis Jens, kas temale kambris midagi silma ei hakkawat. Ema laskis pruukostilauast — nad sõiwad tema suure töölaua wälise otsa peal — pilgu ringi käia, kuni see wiimaks Jensi lugemiselaua kohal seina peal wäikest muudet märkas: seal rippusiwad nüüd kahe pildi asemel kolm. See kolmas, raami poolest teistele sarnane, oli Marxi ja Darwiniga kolmnurka seatud: ta seisis nende all ja wahekohal.
„Ma ei raatsinud ka iseennast sinu sündimisepäewaks ilma kingituseta jätta,“ naeratas Jens, kuna ema, kes lühikese nägemisega oli, pilti lähedalt waatama ruttas.
Wiimane oli kordaläinud koopialine suurendus sellest wanast, pisukesest päewapildist, mis neiu Nielseni mõrsjana ta peigmehe kõrwal kujutas. Pildikese ajutine äraolemine etasheri pealt oli Jensinele üsna tähelepanemata jäänud, seepärast kopsatas talle uus, märksa teisenenud üleswõte täielise ootamatuse mõjuga pead wastu. Ta suust tungis elaw, peaaegu kohkunud „aah!“ ja Jens nägi ta käsa lõua all risti minewat. Nõnda silmitses ta pilti pilguke aega, siis sähwatas mõistmise helk ta näo üle ja ta pööras poja poole:
„Kas sa siis tõeste enam — — kas sa siis tõeste sugugi enam — — ?“
Aga lõug hakkas tal tudisema, silmad imbisiwad märga täis, — ta kaotas sisemise tasakaalu, wajus Jensi istme kõrwale põlwili ja haaras tema parema käe mõlemasse pihku, et seda tänu tuliste, õnnekirgliste musudega katta.
Nii elawa ja wõimsa tundeplahwatuse wastu hoopis ettewalmistamata, ei märganud poeg esimesel jahmatusel muud teha, kui oma kätt tema huulte alt wabastada. Siis aga laenetas liigutus ka tema hingest wägewalt üle — ta tõstis põlwitaja oma kõrwale istuma, ja kuna tema halli, närtsinud pea oma noore põse wastu surus, kostis ta temale ta wiimase kahtlewa küsimise peale kõmisewast meherinnast:
„Ei, ema, minu ülekohtusest waenust pole midagi enam järele jäänud, ei sinu, ei isa, ei ka selle wõera kolmanda wastu, kes mulle kord lähedal seisis ja keda minu wariseerlik ülbus mitte wähem ei põlanud, kui sind, waene ema! Sest ma olin sõge, aga nüüd olen ma nägijaks saanud! Mitte enam korralageduse õnnetumaid ohwrid ei mõista ma hukka, waid korralagedust ennast ja tema wale-
