— 140 —
Sellele wäikesele äpardusele järgnes siis suurem õnnetus: see, kui ta oma lapse suust pidi kuulma, et tal enam last ei ole; et tal armastawa lapse asemel wihkaw waenlane kodakondseks. Siis lagunes ja purunes midagi suurt, midagi olluslist masina ratastikus. Ja Jensine arwas esimesel ehmatusel, et see nüüd jäädawalt rikkes on. Kõik tundus ju nii pude, nii pehtinud ja närbunud. Kuid masin töötas nüüdki weel edasi: keeras sigarisi, pühkis tuba, keetis süüa, paikas pesu. Ta töötas wähema jõuga ja laisema käiguga, aga ta töötas. Ja kui ta pudelist wahetewahel wõiet sai, töötas ta pealegi üsna wagusalt, nii et tema suured sisemised wigastused tundideks peaaegu ununema lõiwad. Seda pani neiu Nielsen igapäew uueste imeks ja jõudis targale otsusele, et inimlik masin wisa wastupidawuse poolest kõigist teistest ees on.
Mis wõidesse puutus, siis oli Jensine esimesel päewal pärast wiimast katastrofi temaga ennatanud tembu ära teinud. Ta oli akwawiti-pudeli kapist wõtnud ja ta solgiämbrisse puruks wisanud. „Ei ialgi enam!“ tõotas ta hambaid kiristades. Aga juba kolmandal wõi neljandal päewal selgus, et rattawärk ilma määrdeta liig waljuste koliseb ja kriunub. Ta ostis uue pudeli ja määris teda jälle, wõttis enesele aga kohuseks, seda „wõimalikult“ salaja ja „wõimalikult“ mõedukalt teha. Ja nõnda töötas puruwigane apparat halli niiske udu sees sumestatud healitsemisel edasi — päew päewa kõrwa.
Aga sisemise pudenemisega käis wälimine käsikäes. Jensine Nielsen lähenes alles neljakümnele, kuid ta oli wana naine. Kõik ümarused ja pehmused oliwad ta suurte luude ümbert kadunud, kõik suwisemad, wähegi rõesemad wärwid ta naha pealt kustunud. Wõimsate nurkadena, pika terawusega, tikkusiwad ta laiad puusad kaugele wälja, kondised käewarred ja käed oliwad ülemääraselt wäljaweninud ja lõppesiwad sõrmedega, mille liikmesõlmed kolletanud nahakortsude all kiwikerakesi meelde tuletasiwad; endine heljuwalt wõlwitud rind rippus kahe lõdwa, nartsuse woldina sissewajunud ülemkeha mööda alla, kaela mõlematel külgedel seisiwad jämedad muskuliworbid püsti, kõrisõlm, mille alt ja pealt kaks sügawat kortsu mööda käisiwad, tungis terawalt ette, niisama terawalt, nagu pikk, kitsas nina lohku kuiwanud
