— 131 —
olema, mis wahel ka juhtus, kui Holger ja Dagmar mõne eratuuri tegiwad, millest nemad osa ei wiitsinud wõtta. Esimest korda tikkus säärane sügaw, kuni pisarateni ulataw sentimentaliteet nende peale kewade algul ühel pühapäewal, mil nad mõlematest sõpradest, kes Helsingöri sõitsiwad, Raavadi lähedale metsa maha jäiwad, kus nad hiljem nendega jälle kokku pidiwad saama. Siin hakkas Karen oma kurwast elupõlwest rääkima. Selgus, et mõlemad perekondliste olude poolest üheraskust risti kandsiwad, millel ainult wäike wäline wahe oli.
„Sa oled minu wastu nii hea, Jens,“ algas tütarlaps korraga, kuna nad praegu weel kahe mängiwa orawa üle täiest suust naernud, tõsiselt ja nagu willase waiba alt tulewal poolkustunud helitoonil, „ja ma olen enesele etteheiteid teinud, miks ma sind mitte kohe nagu wenda ei usaldanud. Sa küsisid kord minu isa järele, ja ma jätsin sulle wastuse andmata. Minu isa on wangis, Jens, — nüüd juba wiiet kuud.“
Nad istusiwad kahe noore, ühisest juurest kaswawa sanglepa all, millede hõbehallid, siledad, paiguti roheka wärwitooniga heitlewad tüwid kokkupõimitud kuplikujulist oksastikku kandsiwad; wiimast ehtis imeõrn, siidipehme, kerge tuulekese käes kollakalt wärisew leheloor, mis nagu õnnelik naeratamine nende peale maha waatas. Selle naeratamise sees kiljatas wahetewahel üks nägemata linnuke, jämedad põrnikad surusiwad nagu tulekuma ümber, ja walgus, mis loorist läbi istujate peale langes, oli waewalt märgatawa lillaka kahwatusega läbi koetud. Jensi käewars neiu piha ümber tegi kaisutawa liigutuse.
„Oo — oo mammi,“ ütles ta pool kartlikul kahetsemisel, „kui see sulle piina teeb, siis ära räägi nüüdki.“
„Ei, ma pean rääkima, muidu ei ole mul hea olla,“ tähendas Karen, ja tema warjatud waade oli mõistatuslisem kui kunagi enne. Ning rahulikult ja asjalikult, pealt näha ilma wähema kui wastiku ja walusa tundeta, jutustas tütarlaps oma lihtsa lookese ära.
Karen oli ainus laps oma isa esimesest abielust. Wiie aastasena kaotas ta oma lihase ema ja sai juba mõne kuu pärast praeguse wõerasema asemele, kes perekonda aastate jooksul mitte wähem kui kuue lapsega rohkendas, kellest nüüd
