— 123 —
„Mis siis?“
„Ehk oleksite nii lahke — — ehk wõtaksite heaks — —“ Nielsen kaotas korraga oma meherahu, oma tohtri-iseteadwuse, ja punastas ära — — „ma mõtlen, meie wõiksime kahekesi bioskopi wõi kontserti minna, — wõi ka mõlemasse — nii ajawiiteks — —“
Nüüd awanesiwad Kaieni silmad jälle selleks suureks, awalikuks pealewaateks, mis nii lahku läks tema tawalisest nurgatagusest pilgust. Jens wõttis waate hüppawa aimdusega wastu.
„Ma saaksin wist mõneks tunniks ära tulla, herra Nielsen,“ ütles neiu.
„Käsi selle peale, preili Karen!“ Jens oli korraga julge nagu lõwi.
Ja weel korraks libises see kallis kare perenaisekäsi tema pihku, seekord sooja pigistamisega. Kuid sealtsamast tekkis tütarlapse kulmude wahele wäikene wari.
„Aga sinna mindakse wist wäga heas riides?“
„Selle poolest olge üsna mureta! Meie lähme riides, mis meil just on, sest meiega pole kellegil midagi pistmist. See pole ju ka päris teater ega suur kontsert, kus uhkust käidakse tegemas.“
„Well, herra Nielsen, ma tulen!“
Ja Kareni kurblise rahu sees lõi midagi elama ja põlema, ning wiimane kui pisaramärk oli ta palgelt ära pühitud. „Herra Nielseni“ wastu sai ta nii wiisakaks, nii aupaklikuks, et ta teda, kui kokkusaamise koht ja aeg laupäewaks ära määrata oli jäetud, trepist alla läks saatma. Wärawa juurest waatas Jens ümber: neiu Kaar nokutas talle kojaukselt terwiseid järgi. —
Kui nad pühapäewal kinematografi-teatrist lahkusiwad ja sammud Hannibal Laurseni kontserdimaja poole pöörasiwad, ütles Jens Nielsen Karen Kaarile, kelle silmades ja põskedel etenduse-ärewus edasi kumendas:
„Neiu Karen! Restauratsionis, kuhu meie praegu läheme, istus mõne nädala eest minu sõber Holger Rasmussen. Tal oli naisterahwas kaasas, keda mina esimest ja tema ise kuuet korda nägi, pühapäewal enne seda ei teadnud ta weel, et niisugune naisterahwas ilmas on. Sellest hoolimata esiteles ta, kui mina tema juurde astusin: ‚Minu
