— 115 —
temale oma iseäralisest õrnusest kõigiti märku anda, kui mitte sõnaga, siis ometi olekuga? Aga ikka tuli wälja, et see paljas petlik aur oli — ühelt kui teiselt poolt. Seda andis Jensile juba see leage rahuldamatus aimata, millega ta säärase kallikese kaenlast lahkus, ja kui ta kainel meelel asja üle järele mõtles, tõusis talle ülbus kurku ja ta naeris enese wälja. Mis aga mitte ei keelanud, et ta järgmisel parajal puhul, nõrk nagu ta oli, ennast jälle pettis ja petta laskis.
Aga mitte ainult see wale ei hakanud Nielsenile hinge peale käima, waid ka muu kõlbline mustus, mis säärasest ulaarmastusest lahutamata ja mille juured iseäranis alkoholi-rabast omale rammusat toitu ammutawad. Esimene tugewam wapustus tabas Nielseni ühe kutselise lõbuneiu korteris. Sealt leidis ta umbes kuuekümneaastase walge peaga rauga eest — tüdruku lihase ema. Põdur, nagu eideke oli — ta suud ja terwet lõuga wõntsutas üsna kohutawalt üks närwihaigus — pidi ta siiski tütart ja tema külalist ümardama. Ta tõi neile õlut lauale ja kohendas nende sängi üles. Ja selle auwäärt wanakese teades, kelle kannatajanäost kaks kurba silma nende peale waatasiwad, saatis pooljoobnud paar öö ühises woodis mööda, kuna emakese köhimine ja hingeldamine neile õhukese waheseina tagant selgeste kõrwu kostis. Alles hommikul, selginud peaga, tundis Nielsen häbi. Ta puges, raugakese eest nägu warjates, nagu löödud koer minema, ja terwe päewa wõitles ta limase, pööritawa tunde wastu.
Sel päewal mõistis ta Holger Rasmusseni. See poiss oli talwe jooksul ainult ühe korra niisuguse tüdrukuga kaasa läinud, ühel oma wõiduõhtul, mil liialt joodud munatoddy talle pähe oli hakanud, äpardus, mis talle muidu naljalt kunagi ei juhtunud. Kui ta Nielseniga teisel hommikul piimaladus kokku puutus, kirus ta peaaegu pisarsilmil oma rumalust. Ööst enesest ei lausunud ta sõnagi; kui Jens selle järele küsis, hoidis ta käe suu ette ja pööras näo nurka; muudkui wandus ja sülitas aga nagu wihane madrus.
Ärganud igatsuse puhtuse ja õnne järele õhutas tänane õhtu Jensi südames suureks ja wõimsaks. Mida wäetima ja wiletsama ta enese sõbra kõrwal tundis olewat,
