— 111 —
„Kui ma seda kotti nägin,“ kõneles Rasmussen edasi, „ja kui ma nägin, et selle koti peremees kolm kamalutäit kalu kajakatele söötis, enesel silmad õnne täis, siis mõtlesin: On ta wõeraste lindude wastu nii helde, siis ei wõi ta oma wanamehe wastu ka mitte liiga õel olla — ära enam oota ühtigi! — Astungi, käsi aupaklikult kõrwa ääres, teise ette ja ütlen: „Kui preilil weel õiget ei ole, siis wõiksite minuga õnne katsuda; nagu näete, olen ma esimese numbri poiss!“ — Muidugi polnud tal midagi wastu waielda —“
„Ohoo, kas ma ei öelnud, et ma walgemat soowiksin!“
„Ah — noh, pisut pidid ju silmakirjaks ikka puiklema, tuttaw tüdrukute trik! Seda õiglasem oli su näolapikene: see punas nagu koit. — Ja siis see õrn mure, millega sa ütlesid: ‚Aga mul käib wärawas kaks teist — kuda Te nendega aega saate?‘ — Ja kui ma kostsin: ‚Need peksan Teie lahke lubaga weel täna õhtu waese omaks‘, — siis, minu pai pärdik, siis olid sa pehme nagu siidikinnas, ja sul polnud enam muud hingata kui (sosistades): ‚Eks katsume siis pealegi! Ma nägin säherdustest silmadest, nagu Teil on, und!‘“
„Waletad! Midagi sellesarnast ütlesin alles kolmandal õhtal, ja kaugeltki mitte nii mesise sosinaga!“
Sel nääklewal ja nöökawal toonil, millest aga sügaw õnnehelin hõbedasel selgusel wälja wärises, kestis mõlemate kaksikõne edasi. Jens naeratas ühtesoodu, ilma ise sõna wõtmata; see naeratamine oli talle suu ja silmade ümber nagu seiswalt naha sisse kooldunud, ta ei muutunud ka siis, kui naerataja pilgust selgeste märgata oli, et ta mõtted jutuainest kõrwale oliwad kaldunud. Nielseni käsi mängis erkwalt liköriklaasikesega, ta kitsale walgete näole oli õre puna ilmunud ja mõlemad helkjasruuged kähersalgukesed, mis laugu hakatusest obaduste kujul alla otsaesise poole kippusiwad, rudisesiwad tasakeste nagu kerge tõmbetuule liigutamisel. Eemal paaris paigas istus tal tuttawaid tüdrukuid: need püüdsiwad temaga waatetraadil ühendusesse astuda. Jens hoidis aga pilgu hoolega mujal; wahel äigas ta näost nagu ämblikuwõrku ära ja ta naeratamisest murdus wälgukestwusel wargne pilwitus läbi.
Holger jõudis oma plaanide juurde. Neid oli tal suuri ja wäikeseid. Ja kõik oliwad kawajaod ehitatawa hoone tarwis, mis kahele oli määratud, ühendatud kahele.
