— 108 —
wad nagu ühest suust naerma. See waade ja see naermine kinnitasiwad Nielsenile, et temaga mitte nalja ei heidetud: ta nägi ja kuulis midagi otsustatut, kokkuliitunut. Tundus, kui oleks mõlemate ühendus juba ammune.
„Ja, weli, seitsme päewaga wõib suuri asju sündida,“ sõnas Rasmussen siretawal silmal edasi, kuna ta pahem käsi Dagmari sõrmedega mängis, „ja kui sa oma jahmatusest wõitu oled saanud, siis wõiksid meile ka õnne soowida, nagu kord ja kohus on, iseäranis sellele wäikesele pärdikule siin, kes, nagu sa näed, suurepäralise püügi on teinud.“
„Päh, niisugune mustlasepoiss!“
„Just sellepärast! Mis niisugune mustlasepoiss tundjate silmas wäärt on, seda peaksid Nielseni suust kuulda saama — ma ei salli enesekiitust, nagu teate. Ütle talle ometi, et seesama mustlasepoiss praegu ministri wäimees wõiks olla —“
„Õueministri —?“ Ja Dagmar näitles luuaga pühkimist.
„Ohoo — ei! Näe, selle“ — Rasmussen nibistas kolme näpuotsa kokku — „selle ministri, tõsise, elawa kuningliku ekstsellentsi wäimees. Aga tulise pihta, Jens, kuda sa saad mu pärdikule õnne soowida, kui sul midagi kokku lüüa ei ole! — — Ei, luba, — täna olen mina tellija ja kulukandja! Kellner!“
Holger ja neiu Spreckelsen jõiwad kohwi. Esimene laskis ka Nielsenile kohwi ja igaühele klaasi kakao-liköri tuua. Löödi kokku ja joodi, kui Jens lühikese õnnesoowi kuuldawale oli toonud. Lähemad lauanaabrid naeratasiwad osawõtlikult. Preislased paniwad parajaste lõbusa marsi ürgama.
Mängu-ajal oli Nielsenil mahti, sõbra mõrsjakest silma wõtta. Wäike, elaw, naeruhimuline piiga, mitte just ilus, aga soojendaw mõnus. Ruuged salgurõngakesed madala otsaesise peal, mille alt kaks naljanoriwat pruuni silma wälja waritsesiwad. Suu natukene lai, alla kiskuwate nurkadega, aga siniwalgete laitmata hammaste läbi, mida ülemine lüheldane huul kunagi ära ei katnud, märksa kaunistatud. Iseloomulik omadus oli Dagmari ninatargal töntsninal; see oli juureni liigutataw. Nagu kohendaks ta ennast näos, tegi ta wahete-wahel elawa wintawänta ja jäi
