võiks olla heaks väljumispunktiks vabale, uitlevale jutustisele ja et see on pealegi sündmus, mis võiks ehk anda värvingu kogu „olemasolu tundele“ teatud lihtsas ja tundlikus iseloomus. Aga kõik need sissejuhatavad meeleolud ja mõtteimpulsid olid tol ajal üsna tumedad ja nii paljude möödunud aastate pärast nad ei tundu mulle tänapäev selgemaina.
Need mõned leheküljed, mis ma olin kõrvale pannud, ei olnud aine valikul mõjuta. Kuid see kõik töötati teadlikult ümber. Selleks maha istudes ma teadsin, et mõeldust saab pikk lugu, kuigi ma ei näinud ette, et ta võiks ulatuda läbi ajakirja kolmeteistkümne numbri.
Ajuti on minult küsitud, kas see ehk ei ole minu lemmikraamat Mina olen suur eelistuste vaenlane avalikus kui ka eraelus ja isegi õrnades sugulussidemeis autori ja tema teoste vahel. Põhimõtteliselt ei taha ma mingeid favoriite, ometi ei lähe ma sinnamaale, et tunneksin end kurvastatuna või puudutatuna, kui mõned eelistavad „Lord Jimi“. Ma ei tahaks isegi öelda, et ma „ei suuda mõista“… Ei! Kuid ükskord oli mul juhus pead murda ja üllatuda.
Keegi minu sõber, kes tuli tagasi Itaaliast, oli seal rääkinud daamiga, kellele minu raamat pole meeldinud. Ma kahetsesin seda muidugi, kuid mind üllatas mittemeeldimise põhjus. „Te teate ju,“ öelnud daam, „see kõik on nii haiglane.“
See väljendis andis mulle tunniks murelikku mõtlemist. Lõpuks jõudsin otsusele, et — kui arvestada küllaldaselt teose ainet ennast, mis on naiste loomulikule tundeelule kaunis võõras — et see daam ei võinud olla itaallanna. Kahtlen, kas ta oli üldse eurooplanna. Igatahes poleks ükski ladina temperament leidnud midagi haiglast kaotatud au teravas teadvuses. Selline teadvus võib olla kas õige või vale ja teda võib kui kunstlikku hukka mõista; ning võimalik, et minu Jim pole laia üldsuse tüüp. Kuid ma võin julgesti kinnitada oma lugejaile, et ta pole mitte külmalt pahupidipöörava mõistuse tulemus. Samuti pole ta ka põhjamaa udude kuju. Ühel päikeseküllasel hommikul kuski idamaise sadama igapäevses ümbruses nägin teda mööduvat — liigutavana, tähendusrikkana, ähmasena, sootuks vaiksena. Nagu see pidigi olema. Minu ülesandeks oli — katsuda kogu oma võimaliku sümpaatiaga leida kohased sõnad tema tähenduse väljendamiseks. Tema oli „üks meist“.
8
