hulga juhatusi — ehk küll mina olin ametis juba siis, kui tema alles õppis — ja lõpmata palju näpunäiteid selle kohta, kuidas meestega talitada Šanghais, nii et mina saaksin jääda Ossa’t käsutama. Ta kirjutas, nagu kirjutaks isa oma lemmikpojale, kapten Marlow, ja ometi olin temast kakskümmend viis aastat vanem ning maitsesin meresoola juba siis, kui temal polnud veel õieti püksegi jalas. Oma kirjas laevaomanikele — kiri oli minu tarvis lahti jäetud — ta ütles, et olevat nende ees alati oma kohust täitnud — kuni käesoleva silmapilguni — ja isegi praegu ta ei tarvitavat nende usaldust kurjasti, sest tema jätvat laeva käsutuse meremehe hooleks, kellest asjatundlikumat ei olevat leida — mõeldes seega mind, härra, mõeldes mind! Ta ütles neile, et kui tema viimne samm ei röövivat viimast usaldusenatukest nende südamest tema vastu, siis pangu nad rõhku minu truule teenistusele ja tema soojale soovitusele, kui täidetavat tema surmaga vabanenud koht. Ja veel palju selletaolist, härra. Ma ei suutnud uskuda oma silmi. Ma olin üsna nõutu,“ jätkas vanamees suures segaduses, surudes pöidlaotsaga, mis lai nagu labidas, oma silmanurgas midagi puruks. „Oleks pidanud arvama, härra, et tema hüppas ainult selleks üle parda, et kellelegi õnnetule anda viimne võimalus edasipääsuks. Tema surm, mis sündis nii hirmus äkki, ja mõtted, et mina olen nüüd õnne otsas, ei jätnud mulle peaaegu meeletuhkagi pähe terveks nädalaks. Kuid asjata. Pelion’i kapten määrati Ossa’le — tuli Šanghais pardale — niisuke väike nähvits, härra, halliruuduline ülikond seljas, lauk keset lagipead. „Ä — mina olen — ä — uus kapten, mister — mister — ä — Jones.“ Ta oli lõhnaõlisse kastetud — haises hirmsasti, kapten Marlow. Küllap pilk, mis ma talle heitsin, oli see, mis pani ta võpatama. Ta pomises midagi minu loomulikust pettumusest — aga ma teadku, et tema esiohvitser saanud Pelion’il ametikõrgenduse — temal ei olevat sellega muidugi mi-
