ta ja kummardus kaardile, sirkel käes. Maksva korra järgi oleks pidanud ohvitser seda tegema oma valvekorra lõpul. Ometi ma ei lausunud midagi ja vaatasin pealt, kui tema märkis laeva asukoha tillukese ristiga ja kirjutas juurde kuupäeva ning kellaaja. Veel praegu võin ma teda näha kirjutamas oma puhtaid ilusaid numbreid: seitseteistkümmend, kaheksa, neli e. l. Aastaarv seisis punase tindiga kirjutatult ülal kaardinurgal. Tema ei tarvitanud oma kaarte kunagi üle aasta, seda kapten Brierly juba ei teinud. See kaart on nüüd minul. Kui see oli tehtud, siis ta seisis ja vaatas, mis ta teinud, ning naeratas endamisi, pärast vaatas ta mulle otsa. „Kolmkümmend kaks penikoormat veel otse edasi,“ ütles ta, „siis oleme klaarid ning võite kursi kakskümmend kraadi lõuna poole võtta.“
„„Sellel reisil sõitsime Hector Bank’ist põhja poolt mööda. Mina ütlesin: „Väga hea, härra,“ ja imestasin tema asjata jändamist, sest ma oleksin kursimuutmisest temale niikuinii enne teatanud. Just siis lõi kell kaheksa: me astusime välja sillale ja teine ohvitser ütles enne teenistusest lahkumist harilikul viisil: „Logil seitsekümmend üks.“ Kapten Brierly heidab pilgu kompassile ja siis ümber. Oli pime ja selge ning tähed paistsid heledasti nagu külmal ööl kuski kõrgeis laiuskraadides. Äkki ta ütleb nagu kerge ohkega: „Ma lähen pärasse ja panen ise logi nullile, nii et ei oleks eksitust. Kolmkümmend kaks penikoormat samas kursis edasi ja siis on hädaoht möödas. Pidage — parandus logil on kuus protsenti, nii siis kolmkümmend numbrilaual ja teie võite kohe võtta kakskümmend kraadi tüürpoordi poole. Pole ju mingit mõtet maad kaotada — eks?“ Ma polnud kunagi kuulnud teda nii palju ühe joonega rääkivat ja seegi oli asjata, nagu mulle siis näis. Ma ei öelnud midagi. Tema läks trepist alla ja koer, kes oli tal alati kannul, ükskõik kuhu ta öösel või päeval liikus, järgnes temale, nina maas. Kuulsin tema kontse komps, komps laevapäras, siis ta peatus
