võiksin vajuvaid laevu vaadeldes kogu päeva oma piipu suitsetada. Miks nad mulle mu piipu tagasi ei anna? Siis võiksin ka kärnkonni vaadeldes suitsu teha. Laev oli neid täis. Neid peab silmas pidama, teate.“ Ta pilgutas veidralt silmi. Higi tilkus minu otsaesiselt tema peale, minu toimne kuub kleepus märjale seljale: pärastlõunane tuul pühkis ägedalt üle vooditerea; eesriiete kõvad voldid liikusid püstloodis, klõbistades vaskvarbu, tühjade voodite vaibad lõid iili käes kuulmatult vastu põrandat ja mind läbis värin kuni üdini. Troopika pehme tuul teeskles selles tühjas ravilas kõledust, nagu oleks ta mõni talvetorm kuski tühjas kuuris kodumaal. „Ärge laske teda enam karjuma hakata, härra,“ hüüdis vigastatu eemalt abitus vihas häälitsedes, mis kõlas müüride vahel nagu põrisev hüüe kuhugi tunnelisse. Haarav käsi kiskus mind õlast; ta piilus mind kavalasti. „Laev oli neid täis, teate, ja meie pidime salaja sääred tegema,“ ta sosistas äärmise kiirusega. „Kõik roosad. Kõik roosad — suured nagu bulldogid, silm pealael ja küüned ümber inetu suu. Oeh! Oeh!“ Järsud tõmmutused lasksid elektrilöökidena lameda vaiba all aimata kõhnade jalgade joonestikku; ta vabastas mu õla ja kahmas millegi järgi õhku; tema keha võdises nagu lõtv kandlekeel; ja kuna mina vaatasin alla, tungis viirastuslik hirm läbi tema klaasiste silmade. Silmapilkselt moondus tema vana sõdurinägu oma peente ja rahulikkude piirjoontega minu pilgu ees kavala salalikkuse, vastiku ettevaatlikkuse ja meeleheitliku hirmu mõjul. Ta lämmatas esiletungiva karjatuse. „Ss! mis nad nüüd seal all teevad?“ küsis ta ja näitas põrandale fantastilise ettevaatusega hääles ning liigutusis, mille tähendus lõi mulle pähe õudse välgatusena ja tegi vastikuks mulle minu enda aru. „Nad magavad kõik,“ vastasin mina ja silmitsesin teda teravalt. See oligi, mida ta kuulda tahtis, just need sõnad suutsid teda rahustada. Ta tõmbas sügavalt hinge tagasi. „Ss! Tasa, rahu! Mina olen siin kaugel juba vana vilunud asjamees. Mina neid
