kese“ pärast verest ära, olgugi asi „ei tea kui tõsi“. Ta lõugas kõigest kõrist oma soovi, iha, otsuse — minna voodi. „Kui te poleks mõni jumalast mahajäetud portugaallane,“ kuulsin teda karjuvat, „siis te teaksite, et minu õige paik on ravilas.“ Ta pistis oma terve käe rusika teisele nina alla; rahvast hakkas kokku voolama; segavereline kohmetus, kuid püüdis kõigest hingest oma väärikust alal hoida ja katsus oma kavatsust selgitada. Mina läksin minema, ilma et oleksin oodanud lõppu.
„Kuid see juhtus nõnda, et sel ajal oli üks minu mees ravilas ja kuna ma päev enne asjaharutamist teda vaatama läksin, siis nägin valgete osakonnas seda väikest mehikest päris arust segasena selili visklemas, käsi lahas. Minu suureks imestuseks oli ka teine, too pikk, sorakil valgete vurrudega mees, siia pugenud. Mulle tuli meelde, et nägin teda riiu ajal kõrvale hiilivat, pooleldi rinda ette ajades, pooleldi kössi tõmbudes, püüdes maksku mis maksab hoiduda end arana näitamast. Nagu näis, polnud ta siin mail võõras ja oma õnnetuses oli ta otseteed läinud Mariani turuäärsesse piljardiruumi ja joogilokaali. See sõnulseletamatu hulgus Mariani, kes tundis meest juba varem ja oli tema pahesid teeninud paaris teises paigas, suudles tema ees nii-öelda maad ja asetas ta oma kurikuulsa urka teisel korral ühes tarvilise hulga pudelitega kambrisse. Näib, nagu oleks see mees kannatanud mingisuguse segase hirmutunde all oma isiku suhtes ja püüdis ennast sellepärast varjata. Ometi Mariani rääkis mulle hulk aega hiljem (kui tuli laevale kokka kimbutama mõne sigari hinna pärast), et tema oleks ilma pikema jututa selle mehe heaks ka rohkem teinud, tasuks mingisuguse jultunud heateo eest, mille osaliseks ta saanud juba palju aastaid tagasi — niipalju kui mina asjast aru sain. Ta lõi kaks korda oma tugevale rinnale, pööritas oma ilmatu suuri must-valgeid silmi, milles hiilgasid pisarad, ja ütles: „Antonio ei unusta ku-
