siis see oli peamasinist, mitutpidi üsna kurja kuulsusega mees. Nemad olid minule õhk. Nad lähenesid. Kapten vahtis elutult oma jalge vahele: tema näis olevat nii pööraselt laiaks pondunud mingi haiguse tõttu, mingi tundmata mürgi saladuslikul mõjul. Ta tõstis oma pea, nägi neid kahte enda ees ootavat, avas suu õudselt irvitava moonutusega tursunud näos, vististi et rääkida, aga siis näis talle mingisugune uus mõte pähe turgatavat. Tema paksud sinakaspunased huuled liitusid tummalt, ta läks otsustava tuigerdusega vankrilogu juurde ja hakkas selle uksekäerauda kiskuma niisuguse kuulmatu ja kärsitu jõhkrusega, et mina arvasin kogu kupatise, hobuse ja kõik, küljeli langevat. Kutsar, kes ärkas oma mõtiskelust jalapäkka vahtides, avaldas äärmise hirmu tunnuseid ja hoidis kahe käega end istmel kinni, vahtides ise seda päratut keremürakat, kes murdis endale teed tema sõidukisse. See võbises ja rappus kolinal ja mehe kallutatud kaela punane kukal, tema pingutavate reite jämedus, määrdinud ja rohelise- ning kollasetriibulise selja päratu paisumine, kogu selle kireva ja räpase müraka sissemurdev jõupingutus paiskasid vaatajas oma naljaka ja hirmutava mõjuga segi tõenäolikkusetunde, nagu teevad seda need veidrad ja selged nägemused, mis palaviku ajal kohutavad ja võluvad inimest. Ta kadus silmist. Ma peaaegu ootasin, et katus käriseb kaheks, et see väike kast ratastel pakatab nagu küps puuvillakaun — kuid ta ainult vajus kokkulitsutud vedrude kriiksudes madalamaks ja üks aken langes raginal maha. Mehe õlad tulid uuesti kitsasse avausse litsutuna nähtavale; tema pea rippus välja, täispuhutud ja kõikuv nagu õhupall nööri otsas — higine, tulivihane, märatsev. Ta sirutas kutsari poole vihase raputusega oma rusika, töntsaka ja punase, nagu tükk toorest liha. Ta karjus kutsarile, et see edasi sõidaks, minema läheks. Kuhu? Võib-olla Vaiksesse ookeani. Kutsar laksutas piitsa; hobune norskas, kargas korraks tagujalgele üles ja pistis siis nelja minema.
