kogu saladuse võib väljendada ainsa öeldisega, kuid mida peab ometi igapäev uuesti noortele pähe taguma, kuni ta muutub iga nende valvsa mõtte peaosaks — kuni ta on olemas igas nende noore une nägemuses! Meri on olnud minu vastu hea, aga kui ma tuletan meelde kõiki neid poisse, kes läbi käinud minu kätest, mõned nüüd juba täiskasvanud, teised uppunud, kuid ometi kõik head meremehed, siis arvan ma, et ka mina pole oma kohuseid halvasti täitnud. Ma võin kihla vedada, et läheksin ma kas-või hommepäev koju, siis enne kahte päeva mõni päikesepõlenud noor esiohvitser peataks mu kuski sadamaväravas ja värske, madal hääl ütleks mulle: „Kas te mind ei mäleta enam, härra? Noh, väike see ja see. See või see laev. See oli minu esimene sõit.“ Ja mul tuleks meelde mõni väike, kohmetu poiss, pea mitte kõrgemal kui selle tooli tugi, ühes emaga ja võib-olla ka suure õega kail, kes on mõlemad üsna rahulikud, kuid ometi liiga erutatud, et lehvitada taskurätikuid, kui laev libiseb sadamatammide vahelt merele; või mõni auväärne keskealine isa, kes on tulnud juba varakult, et näha poisi ärasõitu, ja jääb kogu hommikuks, sest teda huvitab nähtavasti ankruvänt — ja lõpuks jääb liig kauaks ja peab laevalt lahkuma, ilma et oleks aega pojaga jumalagagi jätta. Loots oma hütist karjub mulle venitavalt: „Peatage silmapilguks veel köit, härra tüürimees. Keegi härra tahab maale… Katsuge, et saate minema, härra! Peaaegu oleks teid kaasa võetud Talcahuanosse, eks ole? Nüüd on aeg, ainult ettevaatlikult!… Valmis. Laske jällegi minna!“ Veopaadid, tossates põrgukoopana, hakkavad külge ja ajavad vana jõe vee mässama. Härra peksab kaldal püksipõlvilt tolmu — heatahtlik kokk on talle tema vihmavarju järele visanud. Kõik on korras. Tema on toonud merele oma väikese ohvri ja nüüd ta võib koju minna ja näo teha, nagu ei mõtleks ta sellest enam; ja väike vabatahtlik ohver jääb veel enne järgmist hommikut raskesti merehaigeks. Kuid pikkamisi, õppides
