„Minu silmad kohtasid tema omi esimest korda sel juurdlusel. Te peate teadma, et seal olid kõik koos, kel oli vähegi tegemist merega, oli ju lugu varemalt päevade kaupa üldiselt teada Aadenist saadud saladusliku telegrammi tõttu, mis pani meid kõiki juttu vadistama. Ütlen, saladuslik, sest teatud mõttes see oli seda, kuigi see sisaldas alasti tõsiasja, nii alasti ja inetu, nagu seda tõsiasi üldse võib olla. Kogu rannal räägiti ainult sellest. Esimene asi hommikul, kui riietusin oma kajutis, oli läbi vaheseina kuulda minu tõlgi parsi lobisemist kokaga Patna’st, kui ta soodustusena jõi tassi teed söögiruumis. Vaevalt sain ma rannal mõnda oma tuttavat kohata, kui juba esimese märkusena kõlas: „Olete teie kunagi midagi selletaolist kuulnud?“ ja oma loomule vastavalt inimene kas naeratas ilgelt, vaatas nukralt või lausus paar vandesõna. Võhivõõrad jutlesid üksteisega koduselt, et aga asja suhtes oma südant kergendada: iga neetud hulgus oli valmis jootraha eest sellest loost jutustama; temast kuulsite sadamakontoris, iga laevamaakleri juures, oma agendilt, valgeilt, pärismaalasilt, segaverelisilt, — jumala eest, isegi paadimeestelt, kes teie möödumisel kükitasid poolalasti kivitreppidel! Vihastati, heideti nalja ja vaieldi lõpmatult selle üle, mis neist küll oli saanud. Nõnda kestis see paar nädalat või rohkem ja juba hakkas võidule pääsema arvamus, et selles asjas peituv saladuslikkus võib sama hästi muutuda traagilisuseks, kui ühel ilusal hommikul — ma seisin parajasti sadamakontorisse viiva trepi juures vilus — nägin nelja meest mööda kaid enda poole astuvat. Alguses imestasin, kust see imelik salk küll välja on karanud, kuid äkki nii-öelda hõigatasin iseendale: „Seal nad ongi!“
„Seal nad olidki, üsna kindlasti, kolm neist suured nagu elu ise ja üks kerest jämedam, kui kellelgi elaval inimesel õigus olla; just praegu olid nad maandunud hea einega kõhus mingilt väljapoole sõitvalt Dale Line’i aurikult, mis oli saabunud sadamasse tund
