lele kõnele. Cornelius askeldas väga oma lootsiku alalhoiu pärast.
„Vahepeal oli Tamb’ Itam oma teekonna lõpule jõudnud. Udu oli teda pisut viivitanud, kuid ta töötas vahetpidamata mõlaga, pidades silmas lõunakallast. Pikkamisi ilmus päevavalgus helgina tumedas klaaskeras. Kaldad mõlemal pool jõge tundusid tumeda tombuna, milles võis eraldada midagi sammaste taolist ja okste varjusagaraid ülal kõrgel. Veepinnal oli udu alles tihe, kuid valvus oli hoolas, sest kui Tamb’ Itam lähenes laagrile, kerkisid kahe mehe kogud aurust ja hääled karjusid talle ägedalt. Tema vastas ja kohe ilmus tema kõrvale lootsik ning ta andis sõudjaile oma teated üle. Kõik oli hea. Häda oli möödas. Nüüd lasksid mehed tema küna vabaks ja kadusid jalamaid silmist. Tema jätkas oma teed, kuni kuulis rahulikke hääli ja nägi tõusvas, lailavas udus mitu väikest tuld põlemas liivasel joomel, mille tagaseinaks pikad, saledad puud ja põõsad. Ka siin oli valvur, sest teda hüüti. Tema ütles neile oma nime, kuna kaks viimast mõlalööki tõukasid ta küna kalda äärde. See olid suur laager. Mehed vestlesid mitmes rühmas vaikselt kükitades. Hulk peeni suitsuvinesid keerles pikkamisi valges udus. Väikesed varjualused olid maapinnale ehitatud pealikute tarvis. Püssid seisid väikestes püramiidides ja pikad piigid olid tulede läheduses liiva sisse püsti pistetud.
„Tamb’ Itam, tehes tähtsa näo, nõudis, et teda viidaks Dain Warise ette. Ta leidis oma valge isanda sõbra pikutamas bambusest valmistatud kõrgel asemel, mida kattis keppidele tugenev mattidest valmistatud vari. Dain Waris oli ärkvel ja suur tuli põles tema magamisaseme ees, mis sarnanes altariga. Nakhoda Doramini ainuke poeg võttis tema tervituse lahkesti vastu. Tamb’ Itam algas sellega, et andis talle sõrmuse, mis pidi tagama käskjala sõnade tõsiduse. Dain Waris, toetudes küünarnukile, palus teda rääkida ja
