kõma kostis sealt. Brown, kes istus tüüril, kuulis Jimi rahulikult ütlevat: „Tee on vaba. Kõige parem on voolu usaldada, seni kui kestab udu; kuid see kerkib peagi üles.“ „Jah, varsti näeme selgesti,“ vastas Brown.
„Kolm-, nelikümmend meest, kes seisid postaia taga laskevalmis püssidega, pidasid hinge kinni. Buugis, see laevaomanik, keda nägin Steini rõdul ja kes oli nende meeste seas, ütles mulle, et paat, mis peaaegu madalat maanina riivas, paistis silmapilguks suurena, seistes nagu mägi madala pinna kohal. „Kui arvate kasulikuks ühegi päeva välismerel oodata,“ hüüdis Jim paadile, „siis katsun teile midagi saata — ühe härja, jamsjuuri ja mis võimalik.“ Vari liikus edasi. „Jah. Saatke,“ ütles kellegi hääl üksluiselt ja tumedalt udu varjust. Mitte ükski neist hoolsaist kuulatajaist ei teadnud, mis need sõnad tähendasid; ja peale seda ujus Brown ühes oma meestega minema, kadudes viirastusena, ilma vähimatki häälekõla tegemata.
„Nõnda lahkub Brown udus nägematuna Patusanist külg külje vastas Corneliusega, istudes paadi pärapingil. „Võib-olla saate väikese värsi,“ ütles Cornelius. „Oh jaa. Värsi. Jamsjuuri. Teie saate, kui tema seda lubab. Tema räägib alati tõtt. Tema varastas minult kõik, mis mul oli. Ma arvan, teie armastate väikest värssi rohkem kui kogu saaki, mis jäi paljudesse majadesse.“ „Ma annaksin teile nõu oma suu pidada, muidu viskab ehk mõni teid üle parda neetud uttu,“ ütles Brown. Paat tundus seisvat paigal; polnud midagi näha, isegi piki jõge mitte, ainult tihendatud veetolm lendas ja uitsetas nende habemetele ja nägudele. Oli õudne, ütles Brown mulle. Igaüks neist tundis, nagu istuks ta üksipäinis tüürita lootsikus, kus kummitab mingi ebamärgatav kahtlus ohkavate ja lausuvate tontide suhtes. „Tahate mind välja visata, mis? Kuid mina teaksin, kus ma olen,“ pomises Cornelius tusaselt. „Mina olen siin hulk aastaid elanud.“ „Mitte küllalt kaua, et selles udus midagi näha,“ ütles Brown
